Kaarel Tarand: teavituse tasakaalust

Kaarel Tarand. Foto: Toomas Huik

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab selle nädala Sirbis, et et väikekultuuri ainus vahend maailma asjades vaimselt osalemiseks on tõlkimine ning kui meie korrespondentide kohalolek maailma suurlinnades tähendab piiratud ressursside tingimustes, et kuskil ollakse sada protsenti ja teisal mitte üldse, siis kohaloleku asemel maailma tõlkimine pakuks võimaluse tasakaalustatud vaatele.

Järgmisel nädalal saavad maailma suurimad majandushiiud USA ja Hiina endale uue juhi. Täpsemalt, USAs toimub presidendi valijameeste valimine ja enne häälte lugemise lõppu ei saa keegi kindlalt öelda, kas järgmise presidendi nimi on Barack Obama või Mitt Romney. Hiinas on aga kommunistliku partei uus pealik ammu päriluskorras kindlaks määratud ning mingeid valimisi, mida saaks võltsida või võita, ei tule. Esimees Xi Jinpingile pole järgmiseks kümnendiks, paistab, alternatiivi.

Valimistele USAs elab suurel määral kaasa kogu Euroopa, sest eks mõjuta ju «marslaste», nagu Robert Kagan ameeriklasi kümmekond aastat tagasi defineeris, valikud «Veenuse elanike» ehk eurooplaste otsustusvabadust üsna otse. Riiukukkedega koos peab sõtta minema, ole ise kui tahes rahumeelne. Kui mitte ka konformist Romney enda, siis tema seljataguste nn pistrike leeri rusikad sügelevad endistviisi ja küllap siis taplusse kaasa kutsutakse/kästakse, kui kuskil üks selline mehisem üles võtta õnnestub.

Obama kasuks räägib see, et ta on suurema sõja ehk USA geostrateegilise huvikeskme Vaiksele ookeanile ja Hiina randa, meie õuelt eemale nihutanud. Pigem tähendab see aga seda, et peame Euroopaski Hiinast rohkem teadma kui teame, mitte aga, et võiksime Hiina unustada. Kuidas ja mida on Eestis võimalik Hiina kohta üldse teada saada? Imelise potjomkinluse vaimus Hiinas võõrustatud ametlikud poliitilised ja äridelegatsioonid kipuvad tagasi tulles vestma nähtust pöörasemaid lugusid kui Marco Polo. Pole ju kaugel minevikus ajad, mil punahiinlaste vägevusest uimastatud Juhan Parts lubas kogu Hiina transiitkaubanduse Tallinna sadamast läbi juhtida ja selle jutu järgi peaks Muugal praegu juba mitu kilomeetrit kaid Hiinast tulevate konteinerite teenindamiseks olema merre valatud. Samasuguse kirega lubas Partsi kolleeg Keit Pentus soomlastelt ja teistelt üle lüüa kogu Hiina-Euroopa reisijateveo lennunduses (mäletate ju: «Tallinn on Pekingile lähim Euroopa lennujaam!»). Ei ole juhtunud üht ega teist, õnneks. Kuid kuni meil võimalikult objektiivset ja pidevat infovoogu selle maailma suurriigi kohta pole, võib «Hiina turgude vallutamise» viirus nakatada üha uusi ja uusi enam või vähem umbkeelseid ettevõtjate põlvkondi. Kahju missugune! Kas ehk aitaks rahvusringhäälingu korrespondendi lähetamine Taevase Rahu väljakule?

Vaba ühiskonnana oleme kodanike informeerimise põhiraskuse veeretanud vaba meedia turjale võib-olla soovimata seejuures põhjalikumalt mõeldagi, kui ahtakesi pudelikaelu me infovoogudele sellega seame. Pikemalt ja püsivamalt on Eesti meedia välismaal esindatud kolme kuni nelja korrespondendiga. Suur asi seegi ja kahtlemata on Brüssel, Moskva ja New York tähtsad üleilmsed keskused, viimane aga isegi mitte riigi pealinn. Neist linnadest meieni jõudev püsikirjasaade on väga ebaühtlase väärtusega ja vae kuidas vaed, praegusele süsteemile/jaotusele mõistlikku põhjendust polegi.

See, et rahvusringhäälingu Brüsseli ja Moskva korrespondent väga eri tasemel infot jagavad, on muidugi selge. Euroopa organite asjaajamist sätestab põhikirjaline avatus ja põhikirja täidetakse, kui ka vastu tahtmist. Pealegi on Brüsselis korrespondendile abiks sadu informeeritud kaasmaalasi. Moskvas on kõik vastupidi: salatsev ja salalik võim, juurdepääsupiirangud, varjamatult vaenulik keskkond. Pole siis ime, et korrespondendil on kiusatus lävida valdavalt lahkete marginaalidega, kelle motiivid jäävad siiski samuti varjatuks. Pilt, mis meile Venemaast sel moel, läbi ERRi korrespondendi ühekülgsete pupillide tekib, ei pruugi aga sugugi kattuda tegelikkusega. Kas ja kui palju see täiendab või tasakaalustab rohkete Venemaa telekanalite pakutavat? Kui palju tähelepanu Venemaale üldse tuleks pöörata?

Õhus domineerib arvamus, et kui USA «hülgab» Euroopa oma Aasia-huvide kasuks, siis muutub/hõreneb meie kontinendi julgeolek ning aina ohtlikumaks saab taas Venemaa, seda eriti Ida-Euroopa riikidele. Vastavalt peaksime siis Eestiski aina rohkem Venemaast rääkima ja teadma. Kuivõrd aga aitavad avalikkust kasvava Vene ohu vastu valmistuda teated järjekordse opositsionääri arestimajja paigutamisest? Või kas seda ohtu üldse ongi? Ega me siin ometi kogemata ise pole tonti seinale maalinud, et siis seda kirjeldada lakkamatult?

Mu jutu mõte pole tegijaid halvustada, vaid küsimus: kas me praeguse korralduse järgi ja kulutustega ikka saame maksimaalse võimaliku kasu? Kas poleks ehk tehnoloogia kiire arengu valgusel aeg uuesti läbi vaadata küsimused maailma eestikeelse kojutoomise võimalustest?

Kui tahes hea ja võimekas poleks üks korrespondent, suudab ta siiski füüsiliselt viibida vaid ühes kohas korraga. Ja selleski kohas (näiteks maailmalinnas, kus viljeldakse globaalpoliitikat) kulub enda «sissesöömiseks» võib-olla aastaid. Hea ajakirjandus saab ju alguse usaldusest ning seda kraami pole võimalik isegi osta. Väikesel kodumaalgi ei saada ükski meediakanal näiteks rahandusministriga intervjuud tegema mõnd teise nädala praktikanti.

Pole mingi saladus, et väikekultuuri (ja sellisena end vähemasti keele alusel armastame määratleda) ainus vahend terve hõimuga maailma asjades vaimselt osalemiseks on tõlkimine. Kui kohalolek tähendab piiratud ressursside tingimustes, et kuskil ollakse sada protsenti ja teisal mitte üldse, siis kohaloleku asemel maailma tõlkimine pakuks võimaluse tasakaalustatud vaatele. Venemaa läheks hulga väiksemaks, Hiina ja Läti suuremaks, Soome ja Rootsi parajaks, Saksamaa ja ehk koguni Itaalia pääseks pildile jne.

Maailmavaate parteilistele sihtasutustele oli ja on riigikogu valmis eraldama ligikaudu miljon eurot aastas. Selle raha eest ei pruugi kodanikeni jõuda mitte bittigi infot maailmast. Kui sama raha kulutada näiteks maailma tõlkimise sihtasutusele, siis oleks tegevuse tagajärjeks aastas tuhandeid lehekülgi kvaliteetset analüütilist teavet. Mine tea, äkki hakkaksime maailma eri nurki koguni natuke mõistma. Ehk taipaksime lõpuks koguni midagi Hiina või USA juhtimisest?