Liia Hänni

FOTO: Peeter Langovits

Demokraatiaekspert Liia Hänni teeb ettepaneku, et iga inimene võiks saada õiguse suunata killuke enda maksutulust mõnele erakonnale ja seeläbi distsiplineerida erakondi ka valimiste vahelisel ajal. Osalege diskussioonis loo kommentaariumis!

Erakondade rahastamise ümber puhkenud tormiline debatt võib ühel hetkel vajuda olematusse nagu troopiline tsüklon Sandy, jättes endast maha purunenud illusioonid erakondliku demokraatia võimalikkusse. Ometigi pole ajalugu pakkunud sellele tõsiselt võetavat alternatiivi, mis seab meid silmitsi vajadusega leida vastus küsimusele - kuidas edasi minna?

Seni on teemaks olnud põhiliselt erakondade rahastamine. Tundub, et selline küsimuse asetus jätab midagi olulist tähelepanuta, mille tõttu on raske ka rahastamise ümber toimuvas debatis ühisosa leida.

Kõige olulisemaks küsimuseks, milles tuleb eelkõige kokkuleppele jõuda, on erakondade roll demokraatlikus riigis. Võib ju väita, et akadeemilistes raamatutes on see juba ammu üksipulgi lahti seletatud, kuid mis on sellest kasu, kui Eesti ühiskond suures plaanis raamatutarkuses kahtleb.

Päris mitmed riigid on erakondade rolli demokraatlikus riigikorralduses põhiseadusega paika pannud. Põgusalt peatus teemal ka Põhiseaduse Assamblee, kui tegin selle liikmena ettepaneku lülitada põhiseaduse teksti paragrahv erakondade kohta. Sisuliselt arutelu aga ei toimunud, sest valitses arvamus, et teema ei vääri põhiseaduses kajastamist. Nüüd on elu ise püstitanud vajaduse erakondade ja demokraatia vahekord selgeks rääkida.

Seejuures ei ole meil vaja alustada tühjalt kohalt, sest Eesti politoloogia klassik Eduard Laamann on erakondade rolli juba eelmisel iseseisvusajal lahti mõtestanud: «Erakond peab taotlema kogu rahva, mitte mõne üksiku ringkonna, kihi või maanurga huvisid. Mitte seda ei küsi õige erakond oma liikmetelt, mis on ainult tema enda, tema ringkonna või kihi huvid, vaid mis tema arvates on üldsuse huvid. Iga õige erakond peab avaldama rahva üldtahet».

Seda tõdemust, et demokraatlik erakond on kutsutud väljendama avalikku huvi lähtuvalt oma alusväärtustest, tulekski kõigepealt kõrvutada praeguse arusaamaga erakondade rollist.

Seda rolli väljendab kõige selgemalt erakonnaseaduse paragrahv 1, kus seisab: «Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras.»

Pole raske märgata, millised käärid valitsevad eeltoodud kahe erakonna rolli mõtestamise vahel. Sisuliselt valitseb Eestis hetkel korporatiivne erakonnakäsitlus, mis rõhutab grupihuvide olulisust ja mis annab siirdeid paljudesse eluvaldkondadesse. Valimisloosung «Mina kaitsen teie huve» on selle kristallselge väljendus, nagu ka lubadus oma valijatele maasikaid jagada. Sellisele olukorrale paneb klassik Laamann diagnoosi: «Niisuguste erakondade olemasolu tähendab rahva või tema osa poliitilist noorust, teda ühendava riikliku teadvuse ja rahvusliku tunde nõrkust.»

Seega tuleb meil 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist endale tunnistada, et demokraatia alal vajame «järeleaitamistunde», mida keegi teine peale meie enda anda ei saa. Alustaks siis õige erakondade rolli ümbermõtestamisest.

Võib ju tunduda, et mis kasu on sellest niisuguse konkreetse probleemi lahendamisel, nagu seda on erakondade rahastamine. Kindlasti on, sest sellest sõltub suhtumine erakondadesse ja see, millise tellimuse me rahva ja maksumaksjatena erakondadele esitame.

Kui ma kodanikuna saan aru, et erakondade ülesandeks on pakkuda rahvale võimalust valida riigi ja ühiskonna erinevate arenguvõimaluste vahel, siis ma ei kahtle enam erakondade vajalikkuses.

Praegu kõlav üleskutse «las erakondade liikmed maksavad», lähtub samast korporatiivse erakonna vaimust, mis pigem süvendab kui lahendab probleemi. Pakun siinkohal välja ka ühe alternatiivse võimaluse, mille eesmärgiks on avardada mõttevälja, kust lahendusi otsida.

Lähtekohaks on arusaam, et kodanikud on tunnustanud erakondade vajalikkust ja nõus maksumaksjatena erakondade tegevusse panustama isikliku otsuse alusel.

Erakondi rahastatakse ka praegu riigieelarvest, ainult meil maksumaksjatena puudub kontroll toimuva üle. Uue korra kohaselt määratakse seadusega kindlaks üksikisiku tulumaksu osa, mida iga maksumaksja saab suunata konkreetsele erakonnale, tehes valiku kord aastas.

Rahastada võib nii parlamendi- kui ka parlamenti mittekuuluvaid erakondi. Juhul, kui kodanik valikut ei tee, laekub raha erakondade rahastamise ühiskassasse, kust see jagatakse erakondadele kindla reegli järgi, näiteks valimistel saadud häälte alusel.

Mis selline rahastamise korraldus kaasa toob, pole raske aimata. Valijad saavad hoova erakondade tegevust mõjutada ka valimiste vaheajal ning erakondadel tekib konkreetne vajadus oma plaane rahvale selgitada ja nendele toetust koguda. Kui maksudest laekuv raha on piisav, et erakonnad saaksid oma ülesandeid täita, võib ehk muudest annetustest hoopiski loobuda.

Alustaks õige erakonnaseaduse 1. paragrahvi muutmisega: «Erakond on ühistel väärtustel tuginev kodanikuühendus, mis taotleb valimistel mandaati avaliku võimu teostamiseks rahva ühishuvist lähtuvalt.»