Aimar Altosaar: töökohtade jaotuse sõltuvus vanusest on kujunenud kummaliseks

Aimar Altosaar. Foto: Peeter Langovits

Ettevõtja Aimar Altosaar kirjutas värskes Õpetajate Lehes, et töökohtade jaotus ja töölesaamise võimaluse sõltumine vanusest on meil kujunenud üsna kummaliseks.

Inimene hakkab vananema kohe, kui sünnib, kuid vanadeks peetakse inimesi tavaliselt mingist ühiskonnas kokkulepitud vanusest alates. «Vana» pole selgelt määratletud mõiste isegi statistikute ja ühiskonnauurijate jaoks, nemad on seda mõistet väga erinevalt tõlgendanud. Ka sotsiaalministeeriumi dokumentides ja tellitud uuringutes leiame, et vanad võivad olla eaklassid 45+, 50+, 65+ ja ka 80+. Ühe uuringutulemuse kohaselt peavad eestlased vanaks inimesi alates 62. eluaastast. Mida noorem inimene, seda madalam on tema jaoks vanaduse piir, ning ilmselt põhjusel, et suurem osa moodsalt koolitatud personalitöötajaid ja -spetsialiste on alla 40-aastased, on üsna valdavaks saanud kõigi 50+ inimeste – kuni kõige kõrgemate eakategooriateni välja – käsitamine ühtse «vanade» kategooriana.

Sellise lähenemise tulemusena kuuleme 50+ teemadele pühendatud konverentsidel peamiselt nende probleemidest, kelle töövõime ja sotsiaalne aktiivsus on juba märgatavalt langenud ning kellest paljud vajavad eluga hakkama saamiseks kõrvalist abi. Sama hästi võiks ühes vanusekategoorias olla alla aastased imikud ja 20-aastased tudengid. Eks proovi siis nende probleeme ühe nimetaja alla viia! Töökohtade jaotus ja töölesaamise võimaluse sõltumine vanusest on meil kujunenud üsna kummaliseks, kui seda n-ö terve mõistusega vaadata: elutarkust ja empaatiat eeldavad töö- ja personalinõustajad, aga ka paljud teised nõunike kategooriad (näiteks poliitikas!) on valdavalt väga noorte päralt. Ka juhtide ja spetsialistide kohtadele oodatakse ikka noorepoolseid, alla 40-aastaseid; keskealiste ja vanemate inimeste  šansid jõuda selliste ametite konkursil eelvoorudest kaugemale on üsna kasinad.

Vanematel inimestel pole aga tavaliselt raske saada tööd, mis eeldab füüsilist vastupidavust, kiiret reaktsiooni ja energilisust ehk ametikohti, mis sobivad hästi just noorematele. Tõrjudes vanemaid n-ö tubaselt töölt, jäetakse kasutamata kogemuste ja elutarkuse kullafond, moonutatakse ka nooremate inimeste väärtustaju ning jäetakse nad ilma tulevikuperspektiivist. Väikeses riigis on probleemiks karjääriredeli lühidus – andekad ja töökad võivad väga noorelt saavutada oma kutseala absoluutse tipu, millest edasi polegi nagu kuhugi minna. Euroopa Liidu struktuurid avavad täiendavaid võimalusi, kuid kindlasti mitte kõigile teenekatele ja võimekatele, ning paljud ei tahagi kodumaalt kauaks ära minna. Nõnda ongi meil paljud keskealised, kes on läbinud edukalt ühe või mitu karjääriringi, asutanud ja ehitanud üles ettevõtteid, avastanud 50. eluaasta kandis, et neil ei olegi enam lihtne oma oskustele ja võimetele rakendust leida.

Haridusstatistika näitab, et meie õpetajaskond vananeb aasta-aastalt. Seda peetakse murettekitavaks näitajaks. Miks ei võiks seda protsessi vaadata aga pigem positiivses võtmes? Eesti haridussüsteem, mille läbivad kõik noored, on kujunemas kohaks, kus kohtab sagedamini kui mujal kogenud, elutarku ja suurema empaatiavõimega keskealisi inimesi. Kuni riigi teistes ametkondades ja erasektoris väärtushinnangud paika loksuvad ning kogemuste ja elutarkuse kullafond kõrgesse hinda tõuseb, võivadki meie üldhariduskoolid ja ülikoolid olla mitte ainult haridusasutused, vaid ka koht kus antakse edasi põlvkondade elukogemus. Sellega saaks haridussüsteem tagasi oma esialgse tähenduse ning täidaks kogukonna jaoks üliolulist ühiste väärtuste edasikandmise funktsiooni.

Ka kujundava hindamise põhimõtted ja haridusasutuste juhtimine õpetajaid kaasavamaks peaksid aitama koole muuta mitte ainult raamatu-, vaid ka elutarkuse jagamise kohtadeks. Empaatiavõime, oskus teisi kuulata ja teistega arvestada, kaasamine ja koostööoskused on Eestis kujunenud kõige suuremateks defitsiitideks, mille all kannatavad nii pereelu kui ka riigijuhtimine, nii ühistegevus kui ka majandus.

Elutargad vanemad inimesed on paremad kuulajad ja teiste inimeste mõistjad. Vanemad õpetajad võiksid anda noortele kaasa rohkem sotsiaalseid oskusi, õpetada väärtustama ühis- ja koostööd ning hindama oma kogukonda. See looks aastate jooksul senisest palju turvalisema elukeskkonna, sujuvama teeninduse ja inimsõbraliku avaliku halduse. Hästisidustatud töötajatega ettevõtted suudavad toota kõrget lisandväärtust ning majandus on võimeline tagama kõrge elatustaseme ja riigi ühtlase arengu. See aga tähendab, et sotsiaalselt sidustatud ja turvalisse ühiskonda sünnib rohkem lapsi ning mujalt tulnudki võtavad meelsasti üle selle sujuva ja inimliku ühiskonna väärtused, keele ja meele.

Seega võime kasutada praegust aega, kus vanematel inimestel on hariduselus täita rahvusliku eneseteadvuse järjepidevuse hoidmise ja inimlike põhiväärtuste edasiandmise roll sotsiaalse vundamendi loomiseks oma rahva pikaajalisele kestmisele. 50+ puhul tuleb rääkida keskealistest inimestest, kes on oma võimete tipul ning jäävad vanaks just siis, kui nad ise seda tunnevad: kas enne või pärast 70. sünnipäeva. Teame aga aina rohkem ka neid, kelle jaoks pole üheksaski aastakümme veel vanaduse algus.

Keskealised, keda mõned harjumuspäraselt veel vanadeks nimetavad, pole ühiskonnale probleem, vaid on probleemide lahendus.