Enn Listra: kas Eesti või õhk?

Enn Listra Foto: Mihkel Maripuu

Kui loota edasi, et Estonian Air teeb ära riigi tegemata töö, ei saa tast kunagi asja, hoiatab TTÜ majandusteadlane Enn Listra Postimehe arvamusportaalis.

Selleks, et paikneda Euroopa perifeerias, peab meil olema maailmaga väga hea lennuühendus. Ilma selleta ei paikne me kusagil. Schengeni ruumi pääsemiseks on vaja sisenemisriigi viisat ning ükski täie aruga ärimees ei asu toimetama Eestis, millesse pääsemiseks tuleb hankida Läti või Soome viisa.

Lisaks, Pärnus elades oleks vist ükskõik, kas lennukile minna Tallinnas või Riias, Tallinnast paistab maailm aga kindlasti teistsugusena.

Need on põhjused, miks Eesti riik peab hoolt kandma otseühenduste olemasolu eest võimalikult paljude sihtkohtadega. Taskila eksperiment on praeguseks lõppenud ja kõrvaltvaatajana ei saa öelda, kas viga oli Taskilas, eksperimendis või selles, kuidas seda läbi viidi. Tiheda lennuliikluse eesmärki ei saa kuidagi kahtluse alla seada, aga probleemi on suureks ajanud see, et riik on enese ülesandeid üritanud ühele ettevõttele panna.

Sinivalgesse lennukisse istudes või seda Eestist eemal olles näheski tekib kodune tunne ja sellelgi on oluline väärtus. Emotsioone kõrvale jättes võib olla mõistlik mingi muu lahendus.

Esiteks, Estonian Air võiks jääda ja riik asuda Euroopas äraproovitud vahenditega teda toetama. Teiseks võib unistada partnerist, kellega koos saavutada nii efektiivsus kui suured reisieesmärgid. Ning kolmandaks, riik võib üle minna selgele reisivõimaluste outsoursingu poliitikale, mis ei tee vahet ettevõtete kodakondsuse vahel.

Tundeelu kaldub kaht esimest lahendust pooldama, kuid üks tundub selge olevat. Kui jätkuvalt loota, et üks ettevõte täidab ka riigi ülesanded, ei ole senisest paremat tulemust loota.

Postimehe arvamusportaal küsib täna majandusmõtlejatelt, kas nad kiidavad Estonian Airi suunamuutuse heaks ning millist tulevikku nad firmale ennustavad ja soovitavad.