Raamat Isamaa esimesest valitsusest

Mart Laar Foto: Peeter Langovits

Kalle Muuli on kirjutanud raamatu Isamaa esimesest valitsusest. Täitsa hea raamatu, muuseas. Vähemalt mina kui üks asjaosaline tunnen end küll sealt lehekülgedelt ära ning teised kaasaegsed ilmselt kah. Selles raamatus räägitakse Isamaa valitsuse tegudest, katsumustest ja väljakutsetest, võimuletulekust, pangakrahhist, Pullapää ja Narva kriisidest, ühetaolisest tulumaksust, erastamisest, tasakaalus eelarvest, rublamüügist, Iisraeli relvatehingust ning Vene vägede väljaviimisest.

On hämmastav, et autor on suutnud kõige selle juures suhteliselt tasakaalukaks ja leebeks jääda, sest need teemad pakkusid ju omal ajal inimestele rohkelt emotsioone.

Kui keegi otsib raamatu ilmumisele eelnenud ajakirjanduslikele materjalidele tuginedes sealt mingeid jalustrabavaid sensatsioone või paljastusi, siis peab ta paraku pettuma. Autor on selleks olnud liiga põhjalik ja vastutustundlik. Pole imestada, et vahel on ridade vahelt tunda lausa higilõhna – sest tööd tegi see valitsus tõesti kõvasti ja kohusetundlikult. Ega tal ka muud üle jäänud – ühelt poolt «annab jumal töö, annab ka mõistuse», teiselt poolt oli olukord tollal nii hull, et sellise koha vastuvõtmiseks tuli kaine mõistus kiiresti unustada. Olime noored ja julged, me ei teadnud, mis on võimalik ja mis mitte, seetõttu saimegi võimatuks peetud asjadega hakkama.

Raamat on ka hoogsalt ja huvitavalt kirjutatud, nii nagu oli hoogne ja huvitav Isamaa esimene valitsus. Ega suurt rohkemat sinna raamatusse polekski mahtunud. Loomulikult võib igaüks kaevata, et see, mida ta täpselt mõtles midagi tehes, pole piisavalt kajastust leidnud, kuid need lõigud jäägu memuaristika valda. Küll on ka selleks aeg. Selle üle, mis on kirja pandud, polegi suurt norida, väiksemaid möödalaskmisi arvestamata on kõik üsna täpne.

Probleemiks on pigem see, mida pole kirja pandud. Ühelt poolt poleks see kindlasti ühtede kaante vahele ära mahtunud, teisalt näib raamatu edenedes autori jõud raugenud olevat. Dokumentaalsus ja põhjalikkus on vähenenud, usutlused asjaosalistega samuti. See annab paratamatult tunda.

Nii pole üldse käsitletud allakirjutanu «suurimat pattu» ehk «põllumajanduse hävitamist», sellelegi legendile oleks aeg lõpp teha, nii nagu raamatus kirjeldatakse asjalikult relvaostu Iisraelilt. Nõrgaks jääb ka välispoliitiline taust ning liikumine Euroopasse. Mõnes kohas tahaks ütelda, et siia tuleks intriigi juurde panna. Miks Isamaa siis lõppude lõpuks lagunes, ning milline osa oli selles Tiit Pruuli lahkumisel minu kantselei juhataja kohalt? Suurest Isamaasõjast oleks ka paraku vaja rohkem kirjutada, sest sellega on seotud mitmeid hiljem Eesti poliitikale oluliseks osutunud fakte.

Sellele vaatamata võib raamatu autorit kiita, andis see ju tõuke kauni kõnekoosoleku korraldamiseks Isamaa esimese valitsuse meenutamiseks, mis tõi kokku Eesti praegused tipptegijad ning endised ministrid. Nii nagu Marju Lauristin ütles, oli see üks Eesti asjale pühendunud valitsus. Ta ei tegelenud niipalju päevapoliitika või populaarsuse tagaajamisega, küll tegi otsuseid, mis olid suured ja kannavad Eestit siiani.  Mida siis veel ühelt valitsuselt tahta? Marju Lauristinil oli õigus – see oli Eesti parim valitsus.