Neeme Korv

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kui ajakirjanikud pärast avalikkust vapustanud mõrva Türil olukorda uurisid, nentisid kohalikud, et jutt Eestist kui politseiriigist on pehmelt öeldes liialdus. Mitte et politseinikke poleks lillelaadalinnas viimasel ajal nähtud, aga lootust riigile avaliku korra kaitsjana seal enam ei olnud.

Samasse ritta asetus ka varasem juhtum Viljandist, kus ühele erapeole välja kutsutud politseinikud lihtsalt peksa said. Avalikkuse ette jõudis ka juhtunu eest süüdi mõistetud mehe seisukoht, et politsei kasutas peomeeleollu sekkudes liigset jõudu, ja õigust jäi neil seejuures ülegi. See avaldus jättis tipp-poliitikud ja -ametnikud külmaks. Rünnates politseid, rünnatakse ka riiki, resümeeriti seisukoht. Politseile tuleb anda lisaõigusi, kõlas üldise heakskiiduümina saatel.

Kuid selgub, et teise kuriteoliigi, korruptsiooni puhul annab seadus õiguskaitseorganeile praegu liigagi palju võimu ja õigust. Uurijate tiibu tuleb kärpida, kinnitab eilses Postimehes avalikkuse ette jõudnud seadusemuudatuse kava. Võimalust, et asi tõepoolest ära tehakse, kinnitab servast servani ulatuv poliitiline üksmeel.

Eri kuriteoliikide ühiskonnaohtlikkust võrrelda tundub siinkohal veidi pentsik. Kuid oli see ju peaminister Andrus Ansip ise, kes arutelu sellele pinnale tõi, öeldes, et Reformierakonna tundmatu päritoluga sularahaannetuste uurimiseks paisatud «tohutud ressursid» tulnuks hoopis kulutada Türi ja Viljandi asjadele.

Fakt on aga see, et isikuvastased kuriteod avastatakse enamasti lihtsamini kui korruptsioonikuriteod. Korruptsioon esineb varjatult, või nagu tõdevad korruptsiooniuurijad, ei peeta neid tihtipeale üldse kellegi huve kahjustavaks.

Milline on siis tulevik? Kas selline, et mõni rusikakangelane pistetakse edaspidi pikema jututa aastateks türmi ning samas võib mõni lipsukandja riigi (otseses või kaudses mõttes) südamerahuga maha müüa? Piisab, kui uurimisorganite nina all tõsta sularaha ühest kapist teise – sellesse, mille läbiotsimiseks pole luba antud. Siinkohal ei tundugi enam absurdsena mõte, et võibolla tuleks politseil ka enne kakleja rahustamist kohtunikult üle küsida, kas ikka tohib käeraudu kasutada. Äkki on ebaproportsionaalne jõukasutus?

Kui vaadata Toompeal ja all-linnas kõlavaid, viimasel ajal lausa erakordselt sarnaseid mõtteavaldusi, hakkab vägisi silme ette kerkima ühtse Partei sünd või vähemasti rahvusliku ühtsuse valitsus, mille järele õhkamist aeg-ajalt ikka ette tuleb. Lihtne liitmistehe näitab, et siin peituks tõeline kodurahu ja stabiilsus. Või äkki hoopis üks teine s-tähega algav sõna? D-tähega algav sõna tuleks aga kardetavasti sõnastikest ja mälust kustutada.