Tarmo Olgo, Liisi Uder: võitlus töötusega nõuab põhjusteni jõudmist

Pildil riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo. Foto: Peeter Langovits

Riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo ja riigikontrolli auditijuht Liisi Uder kirjutavad, et korraga nii tööpuuduse kui tööjõupuuduse all kannatava riigi edukuse eelduseks on reformid.

Viimaseid teateid kuulates tekib tahtmatult tundmus, et sõda töötuse rindel on võidetud ning tegeleda tuleb veel üksikute vastupanukollete likvideerimisega. Septembri lõpuks oli registreeritud töötute osakaal tööjõust kahanenud 5,7 protsendini ehk 37 000ni.

Samas tempos jätkates oleks registreeritud tööpuudus likvideeritud 2015. aasta lõpuks. Statistilise tööpuuduse kaotamine võtab mõnevõrra rohkem aega. Statistikud on kokku lugenud 2012. aasta II kvartalis üle 71 000 tööd otsiva inimese.

Positiivsete rindeteadete lummuses tekitab muret kolm küsimust. Esiteks, miks ei leia ettevõtjad 37 000 kuni 71 000 töötu seast endale sobilikke töötajaid; teiseks, miks on pikaajaliste töötute arv viimastel aastatel kümnendi suurim; ning kolmandaks, mis sai 45 000 töötust, kes 2011. aasta jooksul ei läinud tööle, kuid lahkusid töötukassa hingekirjast.

Nendele ja mitmetele teistele küsimustele otsis riigikontroll vastuseid äsja lõppenud auditis «Riigi tegevus töötute toomisel tööturule». Kokkuvõtvalt tõdeb audit, et riik suutis kriisi tingimustes tulemuslikult tegeleda tagajärgedega ehk töötute arvu vähendamisega, kuid töötuse põhjustega tegelemiseni eriti ei jõutud.

Töötuse põhjuste kõrvaldamiseks vajaks praegune töötukassal põhinev töötute toetamise süsteem muutmist, sest see ei taga tuge kõigile tööd otsivatele abivajajatele, ei aita efektiivselt leevendada struktuurset tööpuudust ega pikaajalist töötust. Reformid on hädavajalikud, et riik suudaks ära hoida tööjõu eesseisva vähenemisega kaasnevaid võimalikke sotsiaalseid probleeme.

Struktuurne tööpuudus tekib olukorras, kus tööotsijad on ebasobiva kvalifikatsiooniga, asuvad geograafiliselt ebasobivas kohas või kuuluvad rahvastikurühma, kellel on ligipääs töökohtadele mingil muul põhjusel piiratud. Reaalses elus väljendub struktuurne tööpuudus selles, et tööandjad ei leia kümnete tuhandete töötute hulgast endale sobiva oskuse ja kvalifikatsiooniga töötajat.

Sobiva töötaja mitteleidmise põhjuseks ei ole tööandjate liigne pirtsakus, vaid see, et sobivate oskuste ja kvalifikatsiooniga töötajaid napib. Enam kui 42 protsendil registreeritud töötutest ei ole kutse- ega kõrgharidust ehk nad ei ole spetsialistid ühelgi kitsamal erialal. Lisaks ei vasta paljude kunagi mõne kutse andnud kooli lõpetanute oskused tänase tööandja ootustele.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi viimane tööjõuvajaduse prognoos näitab, et 70 protsenti loodavatest ametikohtadest on lähitulevikus sellised, mis eeldavad spetsialisti ja oskustöölise häid kutseoskusi. 2011. aastal korraldatud ettevõtjate küsitlusuuringu tulemused näitasid, et enamik ettevõtjaid hindas kvalifitseeritud tööjõu leidmist keeruliseks ning vaid kaks protsenti pidas sobiva töötaja leidmist lihtsaks.

Kui tööandja vajadused ja töötajate oskused on sedavõrd lahku kasvanud, jääb riigile sisuliselt kolm valikut. Esiteks panustada igakülgselt töötajate ja töötute ümber- ja täiendusõppesse, teiseks loobuda kohapealse tööjõu oskuste parandamisest ja rahuldada tööandjate vajadused kompetentse välistööjõuga ning kolmandaks istuda, käed rüpes, ja loobuda suurt lisandväärtust tootva majanduse arendamisest Eestis.

Lõppkokkuvõttes saavad tööandjad teha tööd nii-öelda sellest materjalist, mis kohapeal on. Kui häid spetsialiste pole, tuleb keerukam ja suuremat tulu andev töö teha piiri taga.

Kuigi suure hulga töötute teadmised ja oskused ei vasta tööandjate vajadustele, on töötukassa reaalsuses suutnud pakkuda töötutele uue eriala omandamist vähe. 2011. aastal tegi vaid kolm protsenti registreeritud töötutest töötukassa vahendatud koolituse toel kutse- või pädevuseksami. Uue eriala omandamise võimalused on veelgi piiratumad. Enamik kursusi on lühiajalised ning seadus ei anna töötutele võimalustki omandada uut eriala statsionaarses või täisajaga õppes.

Probleem tuleneb tööturuteenuste ja -toetuste seadusest, mille kohaselt ei või töötuna arvelolekuga samal ajal õppida (v.a juhul, kui täiskoormusega õppur on viimase aasta jooksul vähemalt kuus kuud töötanud või viibinud akadeemilisel puhkusel) õppeasutuse statsionaarses ega täiskoormusega õppes. Samas aitaks just kvalifikatsiooni parandamine täiendus- ja ümberõppe või kutse- ning kõrgkooli kaudu töötul oma konkurentsivõimet ning tööle saamise ja töö säilitamise võimalusi suurendada.

Konkurentsivõimetu töötu ei leia tööd ning aja möödudes saab temast pikaajaline töötu. Majanduse mõningase paranemise korral saavad nad võib-olla mõneks ajaks tööle, kuid esimeste tagasilöökide ilmnemisel saadetakse nad tagasi töötute pingile. Nõnda jäävadki nad pendeldama.

Vaatamata registreeritud töötuse vähenemisele on suhteliselt stabiilne püsinud kaks või enam aastat töötu olnud isikute arv. 2010. aasta märtsis, kui ainuüksi registreeritud töötuid oli 95 000, oli selliseid töötuid 11 000. 2012. aasta septembris, kui töötuid on 37 000, on üle 24 kuu töötuna olnud inimeste arv jätkuvalt üle 10 000.

Paljud neist on töötukassa hingekirjas veel üksnes ravikindlustuse hoidmise eesmärgil ning reaalselt ei ole valmis tööle asuma. Selliste töötute tööle tagasiaitamiseks ei piisa üksnes oskuste ja teadmiste täiendamisest, vaid eelnevalt tuleks lahendada nende tööleminekut takistavad sotsiaalsed probleemid.

Töökõlblikuks saamiseks vajaksid pikka aeg­a töölt eemal olnud inimesed oma elu ja tervise kordaseadmiseks sotsiaalhoolekande, tervishoiu või kohaliku omavalitsuse abi. Töötukassal on nendega vähe peale hakata. Hingekirjas võib neid ju hoida, kuid nende probleemid peab lahendama ühiskond, ja oluliselt kõrgema hinna eest, kui oleks kulunud nende inimeste täiendus- või ümberõppele.

Sageli ei ole pikaajalise tööpuuduse probleemiks üksnes töötute ebapiisav kvalifikatsioon või sotsiaalsed probleemid. Selleks et töötu saaks tööle, peaks töötute elukohas või läheduses olema ka töökohti. Eestis on mitmeid piirkondi, kus töötute tööle aitamiseks tuleks töökohad esmalt luua. Valusaim on probleem Ida-Virumaal, kuid töökohtade rohkuse üle ei saa kiita ka Valga-, Võru- ega Põlvamaa. Ida-Viru­maal on näiteks enam kui 80 protsenti töötutest olnud tööta aasta või rohkem. Narvast läheb iga päev sadu inimesi üle silla tööle Venemaale Hyundai autotehasesse. Eesti riigis nende töökäte järele vajadust ilmselt ei tunta.

Töötukassa neile inimestele töökohti luua ei saa. See pole ka tema ülesanne. Siin peaks riik appi ruttama, kuid seni ei ole suure pikaajalise tööpuudusega piirkondadesse töökohtade loomine või selle spetsiaalne soodustamine kuulunud just riigi prioriteetide hulka.

Olukorra parandamiseks on ühe võimalusena välja pakutud kehtestada riiklikud toetused või maksusoodustused ettevõtetele, kes viivad oma tegevuse probleemsetesse regioonidesse. Riigikontrollile teadaolevalt pole aga tehtud regionaalset jaotust arvesse võtvat konkreetset kava, mille eesmärgiks oleks ennetada pikaajalist töötust või tuua pikaajalised töötud tööturule tagasi.

Töötuse probleemid ei lahene iseenesest. Praegu tundub vägisi, et pärast töötukassa loomist ja sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsenud tööturuameti ülesannete panemist töötukassale on töötuse probleemide lahendamisel jätnud riik ennast kõrvaltvaataja rolli.

Loogiliselt võttes peaks olema riigi huvi, et võimalikult paljud inimesed töötaksid, maksaksid makse ehk raha, mille arvelt riik saab oma ülesandeid täita. Paraku tegeleb Eesti riigis töötutega eelkõige töötukassa ning inimene, kes ei ole töötukassas arvel, ei ole Eesti riigi jaoks töötu.

Statistikaameti ja töötukassa andmeid kõrvutades on riigi vaateväljast väljas üle 25 000 töötu tööotsija. Siia lisanduvad veel tuhanded heitunud, kes on tööotsimisest loobunud. Kuigi põhiseaduse järgi peaks riik tagama inimestele abi töö leidmisel, ei tea riik, kes need inimesed on ja millist abi nad tööotsimisel vajaksid. Nende tööleaitamisest ei maksa rääkidagi.

Omaette probleem on riigi otsus seada sellised tingimused, mille järgi saab rahalist abi ainult väike osa töötutest. Audit tõi välja, et 2011. aastal sai töötutoetust 15,9 protsenti ja töötuskindlustushüvitist 18 protsenti registreeritud töötutest. Ülejäänud registreeritud töötud töötute toetamise süsteemi kaudu rahalist tuge ei saanud. Samal ajal oli riigis üle 30 000 töötu, kes ei olnud töötukassas arvel ning kes ei saanud sellest süsteemist samuti rahalist abi.

Samas nõuab aktiivne tööotsimine inimeselt nii pingutust kui ka raha, sest vaja on endal hing sees hoida ja teha kulutusi töö otsimiseks. Loomulikult tuleb vältida olukorda, kus inimene töötu abiraha saades ja veel kuskil mustalt töötades vaikselt tiksub ega kavatsegi tööle minna, kuid riigil on mõtteainet, kas praegune süsteem on ikka toimiv.

Olukorras, kus 2020. aastal, see on juba seitsme aasta pärast, on rahvastiku vananemise tõttu Eestis 65 000 töökätt vähem, ei tohiks riik endale sellist ükskõiksust lubada. Kui maksumaksjate arv riigis väheneb, peaks iga töökäsi olema arvel ja tegus.

Muide, prognooside kohaselt kasvab 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikus 2011. aasta 17 protsendilt kuni 21,5 protsendini 2025. aastal ehk tööealisi inimesi on juba kuni 88 000 võrra vähem. Lisaks sellele on aastal 2001–2010 Eestist väljarännanute hulk kasvanud 81 protsenti, kusjuures aastas lahkub Eestist umbes 5000 inimest, kellest suur osa on tööealised või noored. Täiendavat koormust riigile lisab suur ja pidevalt kasvav töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste arv, mille üheks põhjuseks on jätkuvalt suur tööõnnetuste arv. Selle aasta alguses oli Eestis töövõimetuspensionäre 90 000 ja puudega inimesi 134 000.

Kokkuvõttes ei maksa töötuse probleemides süüdistada töötukassat, kes annab talle ette antud raamides endast parima. Paraku ei võimalda praegune töötukassal põhinev töötute abistamise süsteem võidelda struktuurse tööpuuduse ega pikaajalise töötuse probleemiga. Eraldi küsimus on, kas suuresti töötajate ja tööandjate rahastatud institutsioon peaks üldse tegelema hariduskorralduse puudujääkide või töötute sotsiaalprobleemidega. Mõned väljakutsed võiks jääda ka riigi lahendada.

Arvestades nii rände- ja rahvastikutrende kui ka seda, et töötute, sh pikaajaliste töötute puhul moodustavad enamiku inimesed, kes võiksid tööturul veel kümneid aastaid edukalt toime tulla, on riigikontrolli hinnangul oluline panustada igasse tööd teha soovivasse tööealisesse ja ­võimelisse isikusse, et ühelt poolt leida nendele inimestele väljund ning teiselt poolt soodustada kvalifitseeritud tööjõu pakkumise kaudu ettevõtluse ja majanduse arengut. Ilma töötute abistamise süsteemi muutmata see riigikontrolli hinnangul aga võimalik pole.