Tanel Kerikmäe

FOTO: Erakogu

Lennart Meri käsitlus Tartu rahust kui meie sünnitunnistusest ei ole väär. Eesti on aga kasvanud ja omab õigust teha valikuid, räägib TTÜ õiguse instituudi professor Tanel Kerikmäe Postimehe arvamusportaalile. Ta põhjendab ka, miks ei ole uus piirilepe põhiseadusevastane, ning kutsub üles avalikule leppeteemalisele arutelule.

Millistel tingimustel peaks Eesti allkirjastama piirilepingu Venemaaga? Kas peaksime loobuma praegusest preambulist, Tartu rahule viitamisest?

Eristaksin siin kahte aspekti. Kõigepealt, piiris kui sellises kokkuleppimine on toimunud juba varem ja siin eristuvaid seisukohti eeldatavalt pole. Vale oleks kedagi süüdistada «narvataguse mahamüümises», kuivõrd ka kurikuulsa preambuli piirilepingule lisanud riigikogu ei vaidlustanud varasemate läbirääkimiste tulemust uue ametliku piiri osas.

Teisalt võib esitatud küsimuse all mõelda lisatingimusi. Olen jätkuvalt seisukohal, et Tartu rahu mittemainimine ratifitseerimisseaduse preambulis ei kahjusta kuidagi meile kahtlemata olulise rahvusvahelise lepingu kehtivust, vaid muudab selle kehtivuse ulatust põhiseaduses antud volitusnormi kaudu (tuletan veelkord meelde, et Tartu rahu ei ole vaid piirileping).

Preambuli lisamine n-ö viimasel hetkel oli mitte juriidiline, vaid pigem diplomaatiline apsakas. Lennart Meri käsitlus Tartu rahust kui meie sünnitunnistusest ei ole väär. Eesti on aga kasvanud ja omab õigust teha valikuid. Antud juhul: kas tugevdada meie «Eesti jonni» kaubamärki või püüda konstruktiivselt edasi minna.

Loodan, et protsessi juhitakse riigimehelikult ja hoolega kaaludes, millised on riskid ja eesmärgid.

Eesti peaks minu arvates sõlmima uue piirilepingu, aga kindlasti mitte igal tingimusel. Alanud konsultatsioonid on märk kahe riigi vahelisest tahtest. Välisministeerium püüab kindlasti anda oma parima ja lähtub juba varem aluseks võetud põhimõtetest – näiteks kunagise õiguskantsleri soovitusest, et uus piir peab kasvõi osaliselt samastuma Tartu rahu järgse piiriga (selline nõue tuleneb põhiseaduse normi sõnastusest).

Konsultatsioonide lõppedes on riigikogul võimalus hinnata piirileppe sobivust. Preambuli küsimust ilmselt vähemalt juriidilises võtmes konsultatsioonidel ei puudutata, sest see ei ole meiepoolsete läbirääkijate pädevuses.

Riigikogu võib muidugi preambuli ratifitseerimisseadusele kas sellises või teistsuguses sõnastuses lisada. Loodan aga, et seekord oleks ratifitseerimisprotsess tasakaalukam ja sellele eelneks väliskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni avalik arutelu. Mulle tundub, et 2005. aastal ei saanud ka Eesti rahvas aru, miks lepingu sõlmimine ebaõnnestus.

Välislepinguid me rahvahääletusele panna ei saa, kuid sellegipoolest on rahval õigus teada, millistele argumentidele tugineb riigikogu ratifitseerimisseaduse sõnastuse osas. Valitsus tegutseb hetkel riigikogu mandaadi alusel, pidades konsultatsioone. Lõplik otsus on meie rahvaesindajate teha.

Kuidas suhtute väitesse, et kui me loobume Tartu rahust, rikume me põhiseadust ja anname hoogu vene keele muutmisele teiseks riigikeeleks, nagu viitas Harri Kivilo oma arvamusloos?

Eesti põhiseaduse paragrahvi 122 kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega, seega põhiseaduse rikkumist ma kuidagi ei näe.

Teise riigikeele teke uue piirilepingu jõustamisel on meelevaldne populism. Muide, ehk on järgneva näite abil arusaadavam ka see, miks Vene liberaalid meid Tartu rahu küsimuses ei toeta. Kalev Vilgats viitas hiljuti Estnike Dagenbladeti artiklis kunagisele Leningradi linnapeale ja estofiilile Sobtšakile, kes olevat üllatunud, et eestlased Tartu rahu ülistavad, kuivõrd tegemist oli Lenini röövlibandet tunnustava aktiga, mis andis otsustava noahoobi selga Vene demokraatidele.

Mida arvate seisukohast, et Venemaaga piirileppe allakirjutamine on kui autovargaga kinkelepingu sõlmimine, millega võtame endalt asjatult võimaluse tulevikus, uutes oludes, Petserimaad ja Narva-tagust tagasi nõutada, nagu viitas politoloog Hindrek Lootus?

Sellise paralleeli tõmbamine on taunitav. Oleme olukorras, kus kaks riiki soovivad pariteetsetel alustel läbi rääkida ja jõuda mõlemaid pooli rahuldava tulemuseni. Juba ette teise vargaks nimetamine loob ebasoodsa tausta positiivse tulemi saavutamisele ja jätab meist erapooliku mulje.

Saan väga hästi aru eestlaste murest ja loomulikult on suhted Venemaaga ja sundkuulumine Nõukogude Liitu jätnud meile «templi mällu». Kas tahame aga olla müüdiühiskond või tulevikuühiskond (filosoof Lyotardi järgi)?

Hetkel on meil võimalus oma naabriga suhetes edasi liikuda. Riigikogu fraktsioonid on leidnud, et peaksime seda tegema, ja terve mõistuse kohaselt on avatud diskussioon parem kui isolatsioonis vindumine. Tartu rahu mainimine ratifitseerimisseaduse preambulis ei too meile maid tagasi. Ka kõige rahvuslikumalt meelestatud poliitikud on ju esinenud avaldustega, et võiksime teha läbirääkimiste ajal avalduse pretensioonide mitteomamisest üksteise territooriumi suhtes (nt Mart Nutt).

Miks on Eestile üldse vaja praegustes oludes piirilepet Venemaaga?

Kõigepealt õiguskindlus, et meil on oma naabriga piir, mida mõlemad riigid ka piiriks tunnistavad. EL ei ole meid kuidagi survestanud, nagu vahel arvatud on. Viisarežiimi ja piirirežiimi oleme mõlemalt poolt suutnud lahus hoida.

Pean oluliseks julgeolekuaspekti. Ametlik piir distsiplineerib riike seda ka austama, teades, et rikkumisele järgnevad sanktsioonid (ja siin saame küll toetuda Euroopa Liidu liikmelisusele).

Minu arvates seisab piirilepingu puudumise taga ka investeeringute kaitse, topeltmaksustamise küsimus. Venemaa on nüüd WTO liige ja Eesti võimalused transiidimaana suurenevad.

Vähetähtis pole ka piiriäärsete elanike abistamine kriisiolukorras. Lõplikku loetelu plussidest on raske tuua, aga usun, et mõlemapoolselt tunnustatud leping annaks võimaluse koostööks ja kaotaks mitmed poliitilised pinged, mis seda on seni takistanud.

Kuidas suhtute ideesse, et piirilepet Venemaaga vajab eelkõige ELiga viisavabadust ihkav Venemaa, mistõttu võiksime me siduda sellega n-ö paketi - näiteks nõuda soome-ugri rahvaste (sh setudegi) olukorra pehmendamist Venemaal või TÜ varade ja presidendi ametiraha tagastamist? See on samuti üks Hindrek Lootuse ettepanek.

Pean sellist lähenemist kohatuks. Hetkel on meie eesmärk ikkagi piirileping. See, et meil on Venemaale nõudmisi või ettepanekuid, ei tohiks olla üheselt seotud piirileppega. Tartu rahu eesmärk oli heanaaberlikud suhted. Uue lepingu sõlmimine ei tohiks kuidagi sellele peaeesmärgile vastanduda.

ELi viisavabadus on ületähtsustatud aspekt ja ilmselt mitte prioriteet Venemaa-poolsele motivatsioonile alustada konsultatsioonidega.

Samas ei pea ma kohatuks analüüsi teostamist Tartu rahulepingu täitmise ja muude nõuete suhtes. Näiteks sõjategevuse tõttu maalt välja viidud kunstikogud tuleb tagastada 1954. aasta Haagi konventsiooni alusel – Poola on olnud üsna edukas, ka Saksamaale on tagastatud enamik Dresdeni ja Berliini kogudest. Tõsi on see, et juba 1915. aastal veeti Venemaale 3600 kasti gravüüride, käsikirjade, kollektsioonidega.

Antud küsimusi uue piirilepingu sõlmimisega siduda ei ole otstarbekas. Tartu rahulepingu kõrvale tekkiv uus piirileping ei võta meilt võimalust neid küsimusi tõstatada. Ilmselt on takerdumised nende valdkonna läbirääkimistes jäänud ka 2005. aasta suhete külmumise taha.

Eesti on end rahvusvahelisel areenil tõestanud kui tõsiseltvõetav riik, kel võiks teinekord olla enam selgroogu ja vahel jällegi enam diplomaatilist taktitunnet. Erinevate probleemküsimuste tõstatamine on diplomaatias ilmselt ajastuse küsimus. Olen kaugelt sellest, et meil ei tohi olla eriarvamusi Brüsseliga ega Moskvaga. Küsimus on realistlike eesmärkide püstitamises ja õigete vahendite kasutamises.