Jarmo Mäkelä: mis Soomel ÜROs viltu läks?

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Soomlaste kohvilaudades on viimastel päevadel vahetatud arvamusi sellest, mis õigupoolest juhtus ÜROs oktoobri 18. päeval. Tunne on soomlastel olnud sama, nagu nii mitu korda pärast Eurovisiooni lauluvõistlust. Kuidas on võimalik, et ehkki oleme nii konkurentsitult suured soosikud, jääme ometi viimaste hulka? Kui Soomele pakuti 1950ndate lõpus esimest korda võimalust kandideerida ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, keelduti sellest aust viisakalt. Toonase Soome välispoliitilise liini järgi tuli hoida ennast suurriikide vastuoludest eemal. Julgeolekunõukogus oleks see võimatu olnud.

1968. aastal hinnati olukorda teisiti. Elati Urho Kekkoneni aega ja Soome otsis rahvusvahelist tunnustust oma neutraliteedile, sest Moskvast seda ei pakutud. Lääneriigid olid valmis maksma kõva hinda, et kindlustada Soomele koht julgeolekunõukogus. Olukord oli alguses sama nagu praegugi: kahele kohale oli kolm kandidaati. Enne hääletust taandus üks kolmest – Itaalia – ja järele jäi kaks: Soome ning siis veel Franco diktatuuri all elanud Hispaania.

Soome esimene kord julgeolekunõukogus tähendas pöördehetke nii riigi välispoliitikas kui ka Soome rahvusvahelises positsioonis. Soome esitas oma toonase ÜRO suursaadiku Max Jakobsoni ÜRO peasekretäri kandidaadiks – see katse kukkus läbi Nõukogude Liidu vastupunnimise tõttu ja Jakobson jäi ühe häälega alla teise neutraalse riigi – Austria – kandidaadile. Soome rolli külma sõja aegse siira sillaehitajana tunnustati siiski mõni aasta hiljem, kui Soome võis võõrustada Helsingis Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi (nüüdne OSCE) tippkohtumist.

Soome teine kord julgeolekunõukogus ei alanud samavõrra valutult. Nõukogude Liit oli lagunemas. Lääneriikides vaadati, et Soome on idanaabri hoolduse alt eemal­dumas, ning oldi valmis Soomet toetama. Siiski ei läinud kõik libedalt, vaid tarvis oli kolme hääletusvooru, enne kui otsus langes. Soome läks teist korda kandideerima teadmata, millised plaanid olid Iraagi diktaatoril Saddam Husseinil oma väikese naabri Kuveidiga. Kui Saddam okupeeris Kuveidi, siis avastas Soome, et vastupidiselt plaanitule ollakse rahvusvahelise poliitika kuumimas tuumas. Siiski sai Soome hästi hakkama.

ÜRO otsustas mõjutada Iraaki majanduslike sanktsioonidega ning nende teoks muutmist valvava komitee etteotsa tõsteti soomlasest suursaadik Marjatta Rasi. Järgmine kord oli soomlane nii kesksel rahvusvahelise poliitika ametikohal siis, kui Martti Ahtisaari sundis Slobodan Miloševići Balkanil rahu tegema.  Mis siis nüüd viltu läks? Miks sai väike Luksemburg ÜRO peaassamblee teises hääletusringis enam kui 130 häält ja Soome kõigest 60?

On esitatud mitmeid seletusi. On ka nõutud kõrgetasemelist erapooletut uurimist. Paljudes esitatud seletustes on mingi iva, ent arvan, et aluspõhjus on vägagi lihtne: seekord polnud Soomel pakkuda midagi sellist, mida rahvusvaheline kogukond usuks end vajavat – või kui oligi, siis vähem kui ülejäänud kahel kandidaadil.

ÜROs moodustavad lääneriikide tuuma Euroopa Liit ja NATO. ELi riikide seas oli Soome Luksemburgiga samaväärne kandidaat. Luksemburg pole küll profileerinud ennast samasuguse mängurikkujana kui Soome. NATO liige Luksemburg hakkab hääletama nii, nagu liitlaskonna seisukohalt tarvilik on – Soome aga oleks ses osas püsiv küsimärk. ÜRO liikmeskonna enamuse moodustavad arengumaad. Nende seisukohalt oli vast tähtsaim see, millist lääneriikide kandidaati peetakse kõige heldekäelisemaks. Ka selle mõõdupuu järgi jäi Soome kolmandaks.

Artikkel ilmus esmaspäeval (29.10) Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.