Juhtkiri: õhuga või õhus

Foto: Urmas Nemvalts

Euroopa Liidu piiririigina vajab Eesti erandeid

Warren Buffetti peetakse üheks maailma edukaimaks investoriks. Ta on öelnud, et see, kes oleks lennunduspioneeri Orville Wrighti maha lasknud enne, kui see esimese inimesena lennukiga õhku tõusis, teinuks kapitalismile suure teene. Buffetti kibestumine on mõistetav, sest ta investeeris lennundusse korra ja kaotas investeeringu. Ent meie pole enam nõus õhuühendustest loobuma, ja kui uus juht ei suudaks Estonian Airi säilitada, oleks see pettumus. Et Jan Palméri isikus on tegemist saneerijaga, siis pole praegu välistatud ükski variant.

Tero Taskila vallandamine ei saanud tulla Estonian Airi käekäiku jälgivatele inimestele üllatusena. Rahulolematus nii lennufirma kahjumi, hinnapoliitika kui ka sihtkohtade valikuga on olnud ilmne nagu Taskila võimetus kriitikale vastata. See on teatud moel rahvusliku uhkuse küsimus: võimalus sõita eestikeelse pardateenindusega lennukis, külje peal kirjad, mis sarnanevad kodakondsusmärkega passis, loob tunde, et Eesti on arenenud ja jõukas riik, kelle kodanikud vilkalt mööda maailma sõeluvad.

Aga lennundusäri põletab raha. On välja arvutatud, et kui Ameerika enam kui saja-aastases lennundusajaloos liita kokku kõik sinna paigutatud summad ja kõrvutada seda sektori toodetud kasumiga, on tulemus negatiivne.

Soome Finnair oli mitu aastat järjest kahjumis, lätlaste Air Baltic keelatud riigiabist hoolimata samuti. Leedu rahvuslik lennukompanii läks üldse pankrotti, SAS on Rootsi ja Taani valitsusel veskikivina kaelas olnud aastaid.

Sõltumata sellest, millise strateegia Estonian Airi uus juht valib, ei muuda see kuidagi lennundusäri fundamentaalseid riske. Esiteks, lennundusäris on erakordselt kõrged fikseeritud kulud – lennukid ise. Teiseks, suur osa lennuäri kuludest ei ole turupõhised, küll aga on turupõhised lennuäri tulud. See tähendab, et lennukite ostmisel pole eriti suurt valikut, kütusekulud sõltuvad aktsiisidest ja kliimapoliitikast, tööjõud ametiühingutest. Tulud tulevad aga piletihindadest, mille määrab lendajate hinnatundlikkusest teravaks muutunud konkurents.

Kuidas ikkagi on võimalik majandada lennufirmat ühes pisikeses perifeerses Euroopa väikeriigis? Kui rahvusliku lennukompanii sulgemine jätta musta stsenaariumina kappi, siis 20 miljoni euro suuruse kahjumi tasandamiseks pannakse Estonian Air ilmselt rangele dieedile. Mida see Estonian Airi ametiühingu jäika joont arvestades kaasa võib tuua, on juba eraldi teema.

Kuid valitsus ei saa oodata vaid Palmérilt võluritrikke. Estonian Air vajab ka riigi toetust. Eesti on piiririik, kelle jaoks on ühendused siit Euroopa südamega elutähtsad. See tähendab, et majandusministril tuleb riigiabi andmiseks hakata tõsiselt tegelema meie lennufirmale erandite kauplemisega Euroopa Komisjonilt. Ei saa oodata, kuni eestlaste ainus võimalus Brüsselisse pääsemiseks on end pöidlaküüdiga Poola piirini hääletada.