Douglas Adamsi «Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas» algab stseeniga, kus Maa elanik Arthur Dent lamab buldooseri ees, mis valmistub lammutama ta maja, et rajada kiirtee. Tema ja buldooserijuhi vahel areneb umbes selline dialoog:
«Andke alla, Dent. Te ei saa võita. Te ei saa lamada buldooseri ees igavesti. Kas te teate, kui suurt kahju teeb buldooserile, kui see teist üle sõidab?»
«Kui suurt siis?»
«Absoluutselt mitte mingisugust.»
Me võime väga tahta vastupidist, aga ligilähedane „absoluutselt mitte mingisugusele“ on ilmselt ka see kahju, mida kannataks mõni Euroopa suurfirma, kui tal mõne siinse töötajaga leping sõlmimata jääb. Seevastu Arthur Denti kohalikule analoogile jääks tühjad taskud ja kasutamata võimalus. Oma keelekonteksti ja selles arenenud sõnu kaitstes võidavad avanenud keeleruumis rahvusvahelised keelereeglid ja ehk ka majanduslikud argumendid. Ja kui see tähendab veel ka piirideülest viisakust, ehk see polegi nii halb.
Tänases lehes on juttu Suurbritannia ettevõttest, kes lõpetas Eesti programmeerijaga koostööläbirääkimised, sest too oli kasutanud oma blogis sõna „neeger“. Eesti keeles varem süütuks tunnistatud sõnal on ingliskeelses maailmas kahtlemata viisakusreegleid rikkuv tähendus.
Keeleraamatud ja keelemeeste kommetaarid annavad hea ülevaate, kuidas keel muutunud on. Kuus aastat tagasi, 2006. aastal välja antud Eesti õigekeelsussõnaraamatus, mille kaanel punasena kiri „kirjakeele normi alus“ on sõna „neegri“ juures täpsustus: ei ole eesti keeles halvustav. Neli aastat tagasi, 2008. aasta septembris kinnitas Eesti Keele Instituut, meie õigekeelsuse kõrgeim instants Urmas Sutropi suu läbi, et sõnal „neeger“ ei ole eesti keeles solvavat tähendust, ehkki selle kasutamisel peaks ettevaatlik olema.
Selle aasta mais aga ütles Sutrop, et sõna «neeger» on eesti keeles kindlasti halvustav, ning see, et õigekeelsussõnaraamat väidab vastupidist, on kurioosum. Tegu olevat ÕSi koostajate isikliku arusaamaga ning uues väljaandes, mis ilmub lähiaastatel, sellist märget kindlasti enam ei tule.
Tegelikult aga on seesama „kurioosum“ sees juba ka 1999. aastal ilmunud „Eesti keele sõnaraamatus“. Et 2006. aasta versiooni selle koha pealt muutma ei hakatud, näitab pigem muud, kui ÕSi koostajate isiklikku arusaama: näitab seda, et kui muutub kontekst, muutub ka keel, ja vahel kiiremini, kui selle kasutajad jõuavad muutustega kohaneda.
Kontekst, mis muutus, oli majanduslik-poliitiline. Keele muutumise jälgi saab ajada, väikse ajanihkega, maailmakaardi muutumise järgi: kui Eesti liitus 2004. aastal Euroopa Liiduga, defineeriti riigipiirid mingis mõttes ümber. Vastavalt sellele, kuidas tööjõuturud meile avanesid, hakati opereerima mitte enam üksnes enda kitsas ja kaitsele keskendunud keeleruumis, kus on voli kehtestada ja hoida mis reegleid tahes, vaid mõnevõrra suuremas, ja mis iseloomulik, paljurahvuselises. Koos uute reeglite, kommete, ja mis peamine, tabudega.
Muidugi me tahame, et me saaks kasutada kõiki oma keele sõnu, ja et suured arvestaks ka meie kontekstiga. Paraku lõpeb see ilmselt meie jaoks Adamsi „triloogiast“ pärit hüvastijätulehvitusega: nägemist, ja tänu kalade eest. Kui me ei kohane, võib „enamasti ohutust“ Eestit jääda saatma väikse tigeda riigi kuvand, millest ei tõuse tulu ei majanduslikes, poliitilistes ega ka inimestevahelistes suhetes.