Tegelikult aga on seesama „kurioosum“ sees juba ka 1999. aastal ilmunud „Eesti keele sõnaraamatus“. Et 2006. aasta versiooni selle koha pealt muutma ei hakatud, näitab pigem muud, kui ÕSi koostajate isiklikku arusaama: näitab seda, et kui muutub kontekst, muutub ka keel, ja vahel kiiremini, kui selle kasutajad jõuavad muutustega kohaneda.
Kontekst, mis muutus, oli majanduslik-poliitiline. Keele muutumise jälgi saab ajada, väikse ajanihkega, maailmakaardi muutumise järgi: kui Eesti liitus 2004. aastal Euroopa Liiduga, defineeriti riigipiirid mingis mõttes ümber. Vastavalt sellele, kuidas tööjõuturud meile avanesid, hakati opereerima mitte enam üksnes enda kitsas ja kaitsele keskendunud keeleruumis, kus on voli kehtestada ja hoida mis reegleid tahes, vaid mõnevõrra suuremas, ja mis iseloomulik, paljurahvuselises. Koos uute reeglite, kommete, ja mis peamine, tabudega.
Muidugi me tahame, et me saaks kasutada kõiki oma keele sõnu, ja et suured arvestaks ka meie kontekstiga. Paraku lõpeb see ilmselt meie jaoks Adamsi „triloogiast“ pärit hüvastijätulehvitusega: nägemist, ja tänu kalade eest. Kui me ei kohane, võib „enamasti ohutust“ Eestit jääda saatma väikse tigeda riigi kuvand, millest ei tõuse tulu ei majanduslikes, poliitilistes ega ka inimestevahelistes suhetes.