Evelin Kivimaa: ämmaerakond on alasti

Evelin Kivimaa. Foto: SCANPIX

Ämmaerakonna käitumine Silvergate’i ajal on demagoogia meistriklass. Ma ei mõista, kuidas selline lausvaletamine reformikatel endil südant pahaks ei aja. Samas – kui tõmmata paralleele alkoholitarbimisega, siis harjutamine teeb meistriks. Nii et kui algaja napsitaja oksendab hädiselt köötsides välja kogu sissekallatud joogi pluss sakuska, siis kogenud joodik kallab kõrri üha uusi pitse, aga pähe ei hakka nagu midagi. Saki sissesaamiseks on vaja annuseid üha suurendada.

Ilmselt on poliitikutel nii ka valetamisega – alguses väikesed valged valed, siis piire kompides üha suuremad... kuni rahvale jultunult näkku irvitamiseni, mida ämmaerakond praegu kollektiivselt teeb.

Halloo, kus ma elan? Tunnen ennast sama sürrealistlikult nagu kord kaua aega tagasi, kui taasloodud Eesti Vabariigil olid veel kõrvatagused märjad ning sattusin kuulma raadiouudist, et üks kuritegelik grupeering on Eestis võtnud võimu teiselt kuritegelikult grupeeringult. Siis tekkis mul sama küsimus: kus ma elan? Kas riigikogu või hoopis maffia juhitud riigis? Õnneks on möödunud aastate jooksul Eesti kõrvatagused veidi kuivemaks saanud.

Õigupoolest oli mulle seni jäänud isegi mulje, et Eesti areneb õiges suunas, demokraatliku ja haridust väärtustava heaoluühiskonna poole. Kuigi liikumisrütm on kohati üks samm edasi ja kaks tagasi, nii et jõudmata elu paranemist ära oodata, on masendavalt paljud noored eestlased läinud tööle piiri taha. Mõnda sellisesse riiki, kus näiteks hooldusõde saab oma töö eest inimväärset palka, mitte seitse või kümme korda vähem võrreldes parlamendi liikme palgaga, nagu see on kombeks Eestis.

Ent mulje võib olla vägagi petlik. Samamoodi tundus mulle kuude viisi, et mu lapsel on kaks meriseatüdrukut, Roosa ja Laura... kuni ühel hommikul saabus tõehetk: puuris viiksus kolm üllatuskülalist, kes ühest suust kinnitasid, et Laura on tegelikult Lauri.

Samasugune tõehetk on käes ka Eesti poliitikas: selgub, et ma elan riigis, kus poliitik võib silmagi pilgutamata väita, et laenas parteikassasse toodud rahahunniku oma ämmalt. Ja oh neid reformikate kapisahtleid, mis ajavad sularahast üle ääre! Suurpuhastuse käigus lausa tuleb veidike sahtlirahast parteikontole liigutada, et luukeredel kapis kitsaks ei muutuks. Nagu näha – sellised seletused on JOKK, Reformierakonna ebaseadusliku rahastamise kriminaalasi lõpetati.

Eesti poliitiline reaalsus tekitab tunde, et olen sattunud kesk Sacha Baron Coheni uue filmi võtteid, «Diktaator 2: Ämma tagasitulek» – ainult et selle massistseenis osalemise eest ei maksa mulle keegi sentigi. Vastupidi, pean selle ise oma närvirakkudega kinni maksma. Ehk ma lihtsalt ei tea, millisesse kapisahtlisse tuleks käsi sirutada?

Loomulikult ma mõistan, et tegijal juhtub nii mõndagi. Saaksin kenasti aru ka sellest, kui poliitik tunnistab, et tegi vea, ning kavatseb edaspidi targemalt käituda. Ent ämmaerakond valetab. Otse näkku. Silmagi pilgutamata.

Reformi-, vabandust, ämmaerakond on pideva valetamisega jõudnud deliiriumiseisundisse: mööda erakonna ihu ronivad tillukesed Meikarid, kes üha paljunevad, kuni neist saavad tuhanded vihased kodanikud, sealhulgas sadakond meeleavaldajat, kes erakonna peakontori ees ütlevad välja seda, mida näevad tegelikult kõik: ämmaerakond on alasti! JOKK-põiklemised ei varja erakonna valetamisest kurnatud keha.

Ansip, palun pane püksid jalga! Piinlik on ju. Lapsed ka vaatavad...