Erki Urva.

FOTO: Marina Pushkar.

Tänavu sügiseks on Eesti internetivabaduselt maailmas esikohal. Ent info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimekuselt oleme praegu riikide pingereas 24. kohal. Mida tähendab igapäevases majanduses see, et meil on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris hõivatud töötajaid kaks või kolm korda vähem kui juhtivates riikides?

Viimasel kümnendil on Eestis tekkinud selge ühiskondlik arusaam, et just internetis toimivate nutikate lahenduste abil saame olla edukad ka maailma mastaabis. Meie e-teenused alates mobiilsest parkimisest kuni e-maksuametini on pälvinud hulgaliselt huvi ning järgijaid.

Eesti suudab eksportida oma e-valit­semise oskusteavet meist palju suurematele ja rikkamatele riikidele. Meie elanikest ligi kahel kolmandikul on igapäevane ligipääs internetile ja üle poole miljoni inimese on teinud ID-kaardiga digitaalseid toiminguid. Kõike seda lubava IT-taristu ulatuse ja kvaliteedi poolest oleme tõesti üks «suurimatest» riikidest internetis.

Eesti praeguse ja tulevase info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavõimekuse alusmüüri moodustab vastav haridus. Hetkesaavutused tuginevad paljuski möödunud sajandi lõpukümnendil alustatud Tiigrihüppe programmile ning koolidesse sisse viidud IT-õppele. Uue sajandi hakul on riik teinud märkimisväärseid investeeringuid sellealase kutse- ja kõrghariduse arendamisse. Viimastest arengutest tõstame esile IT Akadeemia programmi loomise ja edendamise.

Meie koolinoored on hakanud üha selgemini teadvustama info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialade perspektiive. Tänavu sügisel vastuvõetute arvud kõnelevad selget keelt – ei bakalaureuse- ega magistriõppes ei leidunud üheski kõrgkoolis info- ja kommunikatsioonitehnoloogia eriala, kus vastuvõtukonkurss riigieelarvelistele kohtadele oleks olnud väiksem kui möödunud aastatel. Veel mõni aasta tagasi valitsenud trend õppida ärijuhiks on asendumas suundumusega õppida mõne IT-valdkonna spetsialistiks.

Meie haridussüsteemi kõigi taseme õppekavadesse on IT-õpetus teatud ulatuses, ent siiski ebapiisaval määral lisatud. Kindlasti tuleks haridusse tehtavate investeeringute puhul infotehnoloogilist suundumust veelgi jõulisemalt arendada – 21. sajandil on IT iga eluala pärisosa. Kui näiteks kutsehariduse omandanud kokk, lukksepp või logistik oskab oma tööd interneti ja arvuti abil nii hallata kui turustada, avanevad hoopis uued turud ja võimalused.

Riik on seni küll palju teinud, ometi peame tõdema, et keerulisest finantsseisust hoolimata tuleb panustada veelgi enam. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia puhul kehtib rahvatarkus, et väetada tuleb seda taime, mis kõige paremaid vilju kannab. Näiteks IT Akadeemia idee algatajad arvutasid välja, et iga lõpetanu tagastab ühiskonnale tema väljaõppeks tehtud investeeringu kahe tööaasta jooksul.

Praegusel haridus- ja teadusministril on väga selge visioon info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tulevikust ja ta on valdkonna arengut jõuliselt toetanud. Loodame, et olupoliitilistel põhjustel ei hakata haridus- ja teadusministeeriumi algatusi riigikogu, valitsuse ega omavalitsuste tasandil kärpima.

Eeskätt räägime rahast ja selle lisamisest info- ja kommunikatsioonitehnoloogia haridusse. Riigieelarve koostajad ja kinnitajad peaksid aru saama, et tempokalt arenevas IT-maailmas tähendavad liiga konservatiivsed investeeringud tagasiminekut. Kui meie kõrgkoolid ei suuda püsida tehnoloogia arengu kiirteel, kaotatakse üsna pea atraktiivsus nii kohalike kui välistudengite silmis. Ning kutsekoolidest lahkuvad võimekamad IT-õpetajad parema palgaga töökohtadele.

Teiseks räägime inimestest. Jah, meie noored on nutikad ja töökad ning seetõttu püüavad paljud neist jätkata oma haridusteed välismaal. Seda suundumust ei pea info- ja kommunikatsioonitehnoloogia eripära tõttu kartma, sest varem või hiljem tulevad tegijad kodumaale tagasi. Erinevalt näiteks arstist saab rahvusvahelise kogemusega IT-spetsialist teha oma tööd igal pool, kus on olemas kvaliteetne internetiühendus. Kuna Eestis on interneti levi ja kvaliteet väga hea ning elamiskulud paljudest riikidest jätkuvalt soodsamad, eelistatakse sageli teha rahvusvahelist tööd kodumaal.

Heade õppejõudude nappus on meie igipõline mure. Korüfeede teke nõuab paratamatult nii aega kui sisemist pühendumust. Samas on riigil ikkagi paar hooba, millega õppejõudude arvu ja kvaliteeti tõsta: paremad töötasud ning suunitletum immigratsioonipoliitika.

Immigratsioonipoliitika teine küsimus on, kas Eesti riik peaks kuidagi soodustama meil ITd õppivate välistudengite töölejäämist siia. Leiame, et näiteks mõnes meie kõrgkoolis magistri- või doktorikraadi omandanud IT-spetsialist võiks soovi korral saada siin kohe nii elamis- kui tööloa. Eesti peab hakkama avanema printsiibil «eelis­tame ajusid tavalistele töökätele».

Kolmandaks, hariduspoliitilised otsused on pika vinnaga. Täna tehtav annab tulemuse umbes kolme või viie aasta pärast. Kiirelt muutuvas maailmas on nende väheste asjade hulgas, milles saame kindlad olla, selge koht IT pidurdamatul arengul. Kui otsustame praegu hoida kokku info- ja kommunikatsioonitehnoloogia haridus- ja arenduskuludelt, mängime oma senise IT-alase konkurentsieelis kiirelt maha.

Erinevalt Indiast või Hiinast pole meil võimalik valida andekaid noori miljardite hulgast. Ent tänavuse start-up-ettevõtete maailma esisajas on kümmekond Eesti taustaga projekti. Eesti riik on võitnud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil nii mainet, uusi töökohti kui ka maksutulu. Tarmukad otsustajad mõistavad, et saadavast tulust üha suurem osa tuleb suunata tagasi sellealasesse haridusse.