Evelyn Kaldoja

FOTO: Liis Treimann

Lithuania Tribune’i toimetaja, kellele üleeile helistasin, polnud sugugi esimene leedulane, kes ütles mulle otsesõnu, et populistid ja vasakpoolsed valis võimule rahvas perifeeriast ning kõik neli ülikoolidega suurlinna toetasid valitsevaid paremerakondi. Hääletustulemused – eriti teises ringis – kinnitavad seda.

Ma olen linnaleedulastega üldiselt nõus, et retoorika kasvust kokkuhoiu asemel on jama. See võis küll aidata võimule nii François Hollande’i kui ka Viktor Uspaskihhi, aga iga natuke kauem asjade üle järele mõtlev inimene peab tunnistama, et vastavate riikide kriisiaja valitsused ei tegelenud mitte rahva röövimisega, vaid püüdsid ravida pärast pöörast laenupidu saabunud üldrahvalikku pohmelli. Neil endilgi oli riiki tegelikele võimalustele vastava elustiili juurde juhtides nägu hall. Samuti tundub mulle mitte ainult Leedu, vaid ka Eesti jaoks ebasoodne Vilniuse seimi uue enamuse arusaam energiajulgeolekust. Nii mõnegi jaoks neist tähendab see vist pigem isiklike Gazpromiga seotud äride kaitsmist kui kütte- ja elektrihinna alandamise võimaluste ja alternatiivsete energiaallikate otsimist.

Sellegipoolest ei tohi alavääristada nende valijaid. Need inimesed on võrdsed süüdivad Leedu kodanikud, samamoodi nagu kogu kriisi aja töökoha säilitanud linlased. Heitunud töötul ääremaalt on kärbete all kannatades õigus küsida: «Aga mina?» Uudis kasvanud sisemajanduse kogutoodangust ei maksa tema küttearvet ega tähenda talle tajutaval määral lootust tööd saada. Kui keegi talle ei vasta, pole ka ime, kui ta üritab valimiskasti juures õnne proovida teiste numbritega.

Teistest Euroopa konservatiivsetest kriisipeaministritest suhteliselt hiljem ametisse tõusnud Hispaania valitsusjuht Mariano Rajoy on enda suhtes ilmselt aus olnud ja tunnistanud, et ta pole maailma kõige karismaatilisem ja empaatilisem. Sestap annabki ränkadest kärpeotsustest rahvale teada noorem ja säravam asepeaminister Soraya Sáenz de Santamaría.

Ehk olnuks tublist, kuid mornist And­rius Kubiliusest mõistlik valimiste eel loobuda uuesti konservatiivide juhiks kandideerimast ja anda võimalus talle partei sisevalimistel napilt alla jäänud seimispiikrile Irena Degutienėle. Küsitluste järgi oli Kubilius juba tükk aega Leedu ebapopulaarseim poliitik, Degutienė aga vaatamata valitsusparteisse kuulumisele pea sama populaarne kui rahva poolt üsna palavalt armastatud president Dalia Grybauskaitė. Isegi kui see tähendanuks valitsusjuhi koha minekut Degutie­nėle, teadnuks Kubilius vähemalt, et järgmine valitsus jätkab talle südamelähedasi algatusi. Degutienė aga kehastanuks ühtaegu nii mõningast muutust kui jõulist matriarhi, kes on valmis seisma lihtsa inimese eest.