Marianne Meiorg

FOTO: Eesti Inimõiguste Keskus

Sõnavabaduse piiramine teatud ulatuses võib sõnavabadusele endale lausa kasulik olla, kirjutab värske vihakõne-eelnõu valguses Postimehe arvamusportaalis Marianne Meiorg Eesti Inimõiguste keskusest.

Eilses Postimehes ilmunud Mikk Salu artikkel, mis püüdis näidata vihakõne keelamise teist külge, toob esile mitmeid võimalikke ohte, mida selline keelamine võib kaasa tuua sõnavabaduse jaoks. Kõik need ohud on kahtlemata asjakohased ning ajakirjaniku mure nende pärast igati mõistetav, kuid ometi ei võta arvesse inimõiguste olemust.

Sõnavabadus ja selle kaitsmine on demokraatlikus ühiskonnas üks olulisemaid riigi ülesandeid. Selleta ei eksisteeriks tõeliselt vaba arutelu, mis on vajalik riigivõimu kontrolliks, ideede vabaks vahetamiseks ja inimeste informeerimiseks neid puudutavatest küsimustest. Selles valguses on kahtlemata ülioluline, et kaitstud oleksid ka ebameeldivad ja häirivad sõnavõtud.

Vastasel juhul ei saaks ilmuda selliseid artikleid, nagu seda oli Silver Meikari artikkel, mis seadis küsimuse alla erakondade finantseerimispraktika. Seetõttu on ühiskonna seisukohast vajalik, et sõnavabadust saaks võimalikult vabalt ja takistusteta kasutada.

Samal ajal tuleb meeles pidada, et enamik inimõigusi on juba oma olemuselt piiratavad. Ühiskonna toimimise seisukohast on neid aeg-ajalt lausa vajalik piirata.

Vastasel juhul tekiks ühiskonnas olukord, kus ühed inimesed on justkui võrdsemad kui teised või ühed inimõigused on teistest olulisemad. Kumbki neist olukordadest ei ole ühiskonna normaalse toimimise seisukohast soovitav.

Kui tuua näitena Mikk Salu artiklis viidatud Olev Hannula juhtum, siis tema mittekaristamine «juudid ahju» repliigi pärast oleks tähendanud tema sõnavabaduse tõstmist kõrgemale juutide õigusest elule ja õigusest mitte olla diskrimineeritud.

Keeruliseks lähebki siis, kui me satume tegelikku olukorda, kus meil tõesti tulebki otsustada, mida kahe konfliktis oleva inimõigusega ette võtta – kellele anda selles olukorras õigus ja kellele mitte.

Kui taaskord kasutada Salu artiklis toodud Lauris Kaplinski näidet, kus viimane kutsus üles juute ja kristlasi füüsiliselt likvideerima, siis siin põrkuvad kokku kaks inimõigust – sõnavabadus ja õigus mitte olla diskrimineeritud. Nagu ka Olev Hannula juhtumi puhul, võib siia valemisse sisse tuua veel vähemalt ühe, ja mitte vähem olulise, inimõiguse – õigus elule.

Sellises olukorras on äärmiselt oluline, et kaalutakse konflikti sattuvaid inimõigusi ning riske, mis kaasnevad ühe või teise kasuks otsustamisega. Kas konkreetne mõtteavaldus on näiteks avalikes huvides (vajalik avaliku debati huvides) või ilmselgelt mõeldud naljana, mistõttu on seda raske tõlgendada viha õhutamisena kellegi suhtes?

Kas mõtteavaldus ei ole mõeldud üksnes alusetu provokatsioonina või soovina väljendada oma eelarvamustel rajanevat hirmu või viha kellegi vastu? Mis võivad olla tagajärjed sellele inimesele või ühiskonnagrupile? Õigused peavad olema omavahel tasakaalus.

Salu on asjakohaselt märkinud, et Eesti Inimõiguste Keskuselt, «kes ise kannab oma nimes inimõiguste loosungit, võiks oodata vähemalt ettevaatlikkust või mingit analüüsi, kas pole ohtu sõnavabaduse vähendamisele». Seda inimõiguste keskus on ka teinud.

Keskus on erapooletu organisatsioonina kaalunud sõnavabadust ja selle kasutamisega kaasnevat vastutust ning jõudnud seisukohale, et selle piiramine teatud olukordades on vajalik. Antud juhul räägime siis olukordadest, kus sõnavabadust on kuritarvitatud ning õhutatud viha või sallimatust kellegi suhtes.

Enamgi veel – sõnavabaduse piiramine teatud ulatuses võib sõnavabadusele endale lausa kasulik olla. Vahest näeme selle tulemusel just rohkem erinevaid mõtteavaldusi?

Nii mõnigi võib praegu kaaluda oma arvamuse välja ütlemisest loobumist, kuna ei soovi saada kommentaariumides sõimata stiilis «pede», «tibla» või «fašist». Seda on täheldanud ka meediaväljaanded. Miks muidu peavad meediaväljaanded aeg-ajalt vajalikuks kommentaaride mittelubamist mõnele artiklile? Ikka selleks, et säästa kirjutajat või kirjutisest mõjutatud inimesi kommentaaridest, mille toon on ette-ennustatav.

Kõige hilisem näide sellest tuleb Postimehest endast. Eelmisel nädalal otsustas Postimees kommentaare mitte lubada artiklile, mis rääkis lapse surmaga lõppenud õnnetusest, kus talle kukkus peale kapp. Tõsi, siin oli tegemist mitte autori kaitsmise vajaduse, vaid lapse lähedaste säästmise vajadusega. Lapse perekond oli palunud kommentaare mitte lubada ning Postimees nende soovi ka täitis. On ju seegi mingis mõttes sõnavabaduse piiramine.

Salu on võtnud oma artiklis maksimalistliku vaatenurga, arvestamata, et inimõiguste piirangud peavad olema proportsionaalsed soovitava eesmärgi saavutamisega.

Raske on ette kujutada, et Juku-Kalle Raidi või Toivo Tänavsuu mõtteavaldustele oleks proportsionaalne vastata maksimumkaristusega. Arvesse tuleb võtta kõiki asjaolusid. Ka seda, mida nad soovisid oma mõtteavaldustega saavutada ja kuivõrd oli neil võimalik ette näha tagajärge – näiteks antud juhul sihtmärgi õiguste piirangut (st õigust mitte olla diskrimineeritud).