Kunstikriitik Anders Härm kirjutab, et mitte ühegi teise kultuuriliigi kogemine ei ole viimase sadakonna aasta jooksul muutunud niivõrd drastiliselt kui kunsti kogemine. Kui aga mingi asi ei vasta inimeste ettekujutusele, ajabki see neid vihale.
Anders Härm: kaasaegse kunsti sasipundar ehk eelarvamused vaataja peas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal meedias alanud arutelu kaasaegse kunsti üle on ühtepidi tervitatav. Tore, et sellest on taas saanud teema, millest meedias rääkida. Teisalt on see tekitanud suure probleemide, küsimuste ja emotsioonide puntra, mille sees on nii adekvaatseid kui ka ebaadekvaatseid mõttekäike, kuid mida on ühekorraga ühes ajaleheartiklis väga keeruline lahti harutada. Aga teeks siinkohal siiski katse ühte-teist sellest avada.
Kõige huvitavama ja polemiseerimisväärse mõttekäigu esitab kahtlemata Marek Tamm oma artiklis «Kaasaegse Kunsti paradoksid» (PM AK, 23.09). Andres Maimik esitab vägeva traktaadi radikaalse kunsti kaitseks («Mida keegi tänapäeval kunstiks peab?» – EPL, 8.10). Mikk Salu artikli «Purkisittujate tulevik» (PM AK, 13.10) puhul tahaks aga tsiteerida kunstnik Kai Kaljo väga tabavat kommentaari Facebookis: ««Kunstiteadlane» Mikk Salu on küll pealtnäha ilus inimene, äkki on ta siis kunst?»
Mandunud kunst
Salu näib lähtuvat eeldusest, justkui oleks kunsti kui sellise eesmärk produtseerida ilu. Kahtlemata pole Salu ja Steven Pinker, kelle raamatust «The Blank State: The Modern Denial of Human Nature» Salu tõenäoliselt kogu oma artikli skeleti ning Boydi ja Wolfe’i tsitaadid maha vehkinud on, oma mõttekäikudes üksi, ehkki nad on üsna üksi ikka juba mõnda aega. Viimati arvas sedasama neoklassitsismi esiteoreetik Johann Winckelmann 18. sajandi keskpaigas.
Ilu geneetikast Winckelmann küll rääkima ei tõtanud, aga sellest hakkasid rääkima 30ndatel aastatel natsid, nii et ka siin pole Salu sugugi üksi. 1937. aastal korraldasid nad koguni näituse «Entartete Kunst» («Mandunud kunst»), kus üritasid näidata, kuidas kaks-kolm kümnendit moodsat kunsti on väärastunud: et see kujutab «väärakaid» ja seda teevad ka «väärakad». Ja teadagi, mida tuli teha väärakatega.
Ainus õige kunst on see, mis kujutab ilu ja harmoonia igavesi seaduspärasusi. Nii astub Salu mitmete suurte meestega ühte sammu nende vägevas võitluses ilu, harmoonia, puhta tõu ja tuhandeaastase Reich’i eest.
Maimik seevastu vastandab põhiliselt kodanluse esteetilise maitse rahuldamiseks loodavat pudi-padi ning ellu sekkuvat, esteetika ja ühiskonna vahelisi piire hägustavat kunsti. Mahlakaid metafoore võimaldav polariseerimine on küll retooriliselt vinge, aga jätab varju kunsti, millel on võibolla vähem provokatiivsed ambitsioonid, ning see ei ammenda siiski lõpuni kaasaegse kunsti välja.
Publikust ja spetsialistidest
Marek Tamm oma artiklis osutab kaasaegse kunsti esimese paradoksina sellele, et kaasaegne kunst «ei toimi publiku, vaid spetsialistide ja riiklike rahastajate toel, kunstiteoseid legitimeerivad kriitikud ja kuraatorid, vaatajate arvamus või külastajate hulk selles protsessi mingit rolli ei etenda».
Ausalt öeldes ulatuvad selle paradoksi juured, kui seda üldse nii nimetada, juba kahesaja aasta taha ja on muu hulgas seotud ka ilu kontseptsiooni kui kunsti legitimeeriva põhidiskursuse murenemise algusega 18. sajandi lõpus – 19. sajandi alguses ning kunstniku kui iseseisva autori tekkimisega. See uusajal esile kerkiv uus kunstnik ei loo kunsti enam mitte tellimuse peale, vaid sisemisest vajadusest.
Kui varem käis kunstnik publikul järel, produtseerides tollele meelepäraseid tooteid, siis nüüd peab publik tulema kunstnikule järele. Varasem suhe, kus kunstnikud pidasid näitustel esinemist ebaväärikaks ja alandavaks – näitusi tegid kunstnikud, kes tellimusi ei saanud –, muutus nüüd täielikult. Kunst tungib aristokraatlikust privaatsfäärist ja Wunderkammer’ist välja, ennast just looma hakanud kodanlikku avalikkusesse, mis on eelkõige poliitiline sfäär.
Kunstniku iseseisvumine, sõltumatuse ja loomingulise vabaduse retoorika toetuseks kujuneb ka institutsionaalne väli – kriitikud, galeriid, näitusemajad ning lõpuks ka riiklik rahastussüsteem. Kunstnikud ise pole seda aga alati sugugi vabaduse sfäärina käsitlenud ja nii läbib näiteks eelmise sajandi 60ndaid-70ndaid aastaid tugev institutsioonikriitiline laine. Tänu sellele pole ilmselt ühtegi kultuurivaldkonda, mis oleks iseenda toimemehhanismidest, võimusuhetest ja repressiivsetest elementidest nii teadlik ja need nii põhjalikult läbi tunnetanud kui kunstimaailm.
«Documenta 2012» – 860 000 külastajat
Väita, et kaasaegne kunst ei huvita mitte kedagi mitte kusagil ja tegemist on universaalse probleemiga, on üsna arusaamatu. Piisab, kui minna suvalisel nädalapäeval Tate Moderni Londonis, Hamburger Bahnhofi Berliinis, Deichtorhallenisse Hambrugis, Reina Sofiasse Madridis või mujale, ja on päris selge, et see ikka huvitab väga paljusid.
Suuremaid biennaale külastab sadu tuhandeid inimesi. «Documentat», iga viie aasta tagant Kasselis korraldatavat ja maailma olulisimaks kunstisündmuseks peetavat näitust, külastas sel aastal 100 päeva jooksul 860 000 inimest.
Nii et ausalt öeldes on väga keeruline mõista, mida täpselt peatakse silmas, kui räägitakse, et see ei huvita KEDAGI. Millel põhineb väide, et kaasaegset kunsti publik ei legitimeeri? Ta lihtsalt ei legitimeeri seda täielikult, nagu ta ei legitimeeri täielikult ei kino, muusikat, teatrit ega kirjandust.
Järgmine paradoks, millele Tamm osutab, on, et «kaasaegne kunst apelleerib pigem mõistusele, mitte maitsele, pigem mõistmisele, mitte meeldimisele» ja et ta «ei toimi enam esteetilistes, vaid hermeneutilistes kategooriates». On tõsi, et kaasaegne kunst sellisele kantiaanlikule kategooriale nagu maitse tõepoolest ei apelleeri, kuid ta apelleerib jätkuvalt nii afektiivsele tajule kui ka kontseptuaalsele mõistmisele, üks ei välista teist.
Eeldada kunstilt üksnes esteetilist oleks umbes sama hea kui hinnata raamatuid selle järgi, kuidas kõlavad mitmesugused tähekombinatsioonid, või vaadata filmis üksnes seda, kuidas värvid omavahel harmoneeruvad. Tegelikult on kunst ja selle mõistmine olnud problemaatiline viimased 200 aastat, siin pole vahet modernismil ja isegi mitte romantismil, sest kaasaegsetele jäid ka paljud nende teosed, mis rikkusid normatiivseid kunstikoode ning mida meie peame iseenesestmõistetavalt kunstiajaloolisteks verstapostideks, suuresti mõistetamatuks.
Samuti on kunst iseenda ajalugu alati tsiteerinud, täpselt nii nagu iga teinegi kultuuriväli on iseenda ajalooga dialoogis. Ka see ei ole spetsiifiliselt postmodernismi probleem. See, kes on kaasaaegse kunsti mudelvaataja, pole mitte kunstiteadlase haridusega inimene, vaid inimene, kes kogeb kunsti kõigi talle kättesaadavate meeltega ega unusta sealjuures kasutamast ka aju. Katarsis, ilu või mõni muu selline kategooria ei defineeri ainuliselt kunsti kogemust.
Kaasaegse kunsti aegruumilised iseärasused
See, mis tõesti on ehk vaataja jaoks kaasaegse kunsti spetsiifiline probleem, on viimase kronotoobilised iseärasused ehk kunsti aegruumiline kogemine. Terve modernismi perioodi tugevnes surve pildi servadele – kunst ei tahtnud enam üksnes pildi raamidesse ära mahtuda – kuni minimalism ja kontseptualism defineerisid kunsti kogemuse otsustavalt ümber teose vaataja ja ruumi kolmiksuhtena. Mitte ühegi teise kunstiliigi kogemine ei ole viimase sadakonna aasta jooksul muutunud niivõrd drastiliselt kui kunsti kogemine.
Kui «pildinäituse» puhul oli vaataja harjunud oma vaatamise aega ise haldama, siis näiteks video teeb katse võtta vaataja aeg üle ja hakata seda ise juhtima. Olles installatsiooni sees, ei ole vaataja ja teose vahel ruumilist distantsi, ta on sinna täielikult sisse haaratud ja keeruline on rääkida siinkohal vaatamisest traditsioonilises mõttes.
Ühel näitusel ära käimine ei tähenda absoluutselt seda, et järgmine kogemus sind samal viisil tabaks või et see üldse tabab sind näituse formaadis. Me ei räägi kunstist enam kui salongiseinal rippuvatest avaustest teise maailma, vaid kui ruumilistest, kehalistest, audiovisuaalsetest või sotsiaalsetest kogemustest. Loomulikult ei vasta selline kunst traditsioonilisele ettekujutusele kunstist, aga ta ei vasta ka traditsioonilistele kunstikogemise empiirilistele parameetritele.
Kirjandus ilmub meile endiselt raamatu kujul, teatrit, ükskõik kui radikaalset, etendatakse meile suuresti jätkuvalt lavana defineeritaval platvormil, täispikad mängufilmid pikkusega 1 tund 30 minutit ilmuvad meie ette järjekindlalt kino ühel ekraanil. (Tõsi, on olnud režissööre ja lavastajaid-teatreid, kes on üritanud neid ahistavaid asjaolusid muuta.)
Kunstimaailm, julgen väita, on üks kõige vähemal määral käsitööliste tsunftireeglitele rõhuv kultuuriväli, mis juba viiskümmend aastat on absorbeerinud endasse teisi kunstiliike. See on ühtepidi kunstimaailma tugevus, et ta on eksperimentaalne avatud väli, kus kohtuvad auditiivne, visuaalne, kontseptuaalne, dokumentaalne, kehaline jne.
See on koht, kus kõik on võimalik. Ja paradoksaalsel kombel on see ka tema kõige suurem puudujääk avalikus kuvandis, sest sellega on tõepoolest lõpuks ellu viidud modernistlik fantaasia kunsti ja mittekunsti absoluutsest eristamatusest.
Kunst võtab aega
Inimesi ikka ajab vihale, kui mingi asi ei vasta nende ettekujutusele. Põhiline probleem kunstiga pole see, nagu poleks kaasaegne kunst kõnevõimeline, oleks liiga keeruline vms, vaid pigem see, et inimesed ei vaata-koge-naudi-kritiseeri mitte seda, mida nad näevad, vaid selle vastavust nende ettekujutusele selle kohta, mis on kunst. Ja ei vaevu süvenemagi, kui nad seda kohe kunstina ära ei tunne.
Nad ei vaata mitte kunsti, vaid ettekujutust kunstist oma peas. Ja siinkohal on puudulik haridus vaata et ohtlikum kui hariduse täielik puudumine. Inimene, keda ei sega mingi haridussüsteemi pähepandud ideoloogiline raam, suudab teatud nähtustega suhestuda vahetumaltki kui hästiomandatud eelarvamustega inimene. Kriitik saab juhatada vaataja üksnes teoseni, silmi avada tal ei õnnestu, kui inimene ise vastu puikleb. Tsiteerides klassikuid: on võimalik vaadata ja mitte näha.
Kõige parem viis kunsti tundmaõppimiseks ei ole mitte raamatute ja ajalehtede lugemine, vaid kunstinäitustel käimine. Alguses võib materjal ehk osutada vastupanu, aga mida rohkem vaadata, seda rohkem hakkab genereeruma seoseid, võrdlusi ja analooge varasemate kogemustega. Ning mis peamine, selleks tuleb võtta aega, sest kunst võtab aega.