See, kui säravaks õpilaseks üks laps saab, sõltub nii tema kodust, koolist kui ka võimetest, mis talle kaasa antud. Tänase Postimehe loos esimesse klassi istuma jäänud lastest põimuvad kõik need tegurid. Lisaks tuleb küsida: mis hetkel ja kuidas peaks avalik võim sekkuma, kui lapsevanemad ei toeta õppimist?
Oleme harjunud mõtlema, et Eesti inimeste jaoks on haridus väärtus. Hariduspüüdlused on osa meie rahva identiteedist. Oma ajaloost võime tuua selle kohta palju näiteid nii inimeste elulugude kui ka ühiste – kogukondlike ja riiklike – valikute varal. Kui seda väärtushinnangut ka absoluutselt kõigis kodudes ei jagata, siis oleme harjunud mõtlema, et meil on seaduse sunniga kehtestatud koolikohustus, mis kõik Eesti lapsed õppimise juurde toob.
Tuleb välja, et päris nii see pole. Isegi mitte 21. sajandi Eestis! Kui lapsevanemad pole motiveeritud oma lapsi igal hommikul kooli saatma, siis õnnestubki neil oma laste saatuse arvel laiselda, ning ametnike väest ei piisa, et koolikohustus sisuliselt maksma panna. Kahtlemata ei tohiks see nii olla. Küsimus on selles, kuhu seada vanemate otsustusvabaduse ja avaliku võimu sekkumise piir.
Ühiskonnas on inimesi, kes tõepoolest vajavad kogu oma elu vältel teiste tuge, sest neile loodusest antu pole piisav selleks, et tavalises konkurentsis hakkama saada. Kui aga normaalsete võimetega laps jääb Eestis oma vanemate (või kelle tahes) süül pidama põhihariduse juurde ega suuda seepärast täiskasvanuks saades iseenda ülevalpidamisega toime tulla, siis see on ebaõiglane nii selle lapse kui ka tema eakaaslaste suhtes.
Viimased peavad leppima sellega, et neil pole näiteks võtta toredat kolleegi, sest nende eakaaslane on oma vanemate veidruse ja avaliku võimu hambutuse tõttu jäänud ilma võimetekohasest haridusest ning on vaevu-vaevu lugema õppinud. Selmet teha oma eakaaslasega koostööd, peavad nad talle hoopis abiraha maksma. See on praeguse koolikohustuse leebuse hind, mida makstakse meie lapselaste arvelt.
Ametlike pitseritega kinnitatud arengukavad ja muud dokumendid kubisevad väljenditest nagu «lapse individuaalse arengu toetamine». See ongi väga õige põhimõte/lähtekoht.
Igaüks peaks saama oma võimed välja arendada ning elada rõõmuks iseendale ja küllap üksiti ka teistele. Küsimus pole seega «õpilases» või «õpitulemustes» (see on pelgalt üks etapp, mida saame mõõta), vaid meie inimeste elukäigus ja õnnes.
Mida teha tänase lehe näitelooga? Üldjoontes toredate ja armastavate vanemate ja nende laste lahutamine poleks ju ometi mõistlik! Küll aga peaks sotsiaalametnikel olema tugevamad hoovad, et tagada koolikohustuse täitmine nii laste kui ka Eesti ühiskonna huvides.