Harri Kivilo: kogu tõde Eesti-Vene piirilepingust

Harri Kivilo Foto: Erakogu

Arhitekt Harri Kivilo kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti ei peaks loobuma Tartu rahu piiridest, sest see on põhiseaduse vastane ning annab põhjuse nõuda vene keelt teiseks riigikeeleks.

Kummalisel kombel on riigivõim Eesti suhetes Venemaaga ja siin elavate venelastega nii mõneski aspektis unustanud toimida kehtivate seaduste kohaselt. Eriti pika aja vältel on nii toimitud Eesti-Vene riigipiiri küsimuses.

Olukorras selguse saamiseks tõdegem et «riik» tähendab kindlal territooriumil suveräänset võimu teostavat poliitilist organisatsiooni. Aastal 1918 loodud Eesti Vabariigil oli kindel territoorium koos meid naabritest eraldavate piiride paiknemise kahepoolsete kokkulepetega.

Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemine oli määratud üksikasjaliselt mõlema riigi 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingus, kus teiste kohustuse hulgas Venemaa kinnitas igavesti loobuda kõigist õigustest, mis Venemaal on varem olnud eestlaste ja nende maa-ala kohta.

Mõned Vene Föderatsiooni ja ka Eesti asjamehed on väitnud, et Tartu rahulepingu sõlminud Venemaa esindajail puudus pädev volitus Vene riigi nimel toimimiseks. Neid arvamusi ei saa tõsiselt võtta, sest Tartu rahulepingu sõlmimisest kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt juunis 1940 polnud mitte ükski riik ega Rahvaste Liit vaidlustanud Venemaaga sõlmitud rahulepingu ja/või Eesti territooriumi piiride paiknemise pädevust.

Veel 1939. aastal tõotas Nõukogude Liit Eestiga sõlmitud baasidelepingus Eesti suveräänsust austada ja Tartu rahulepinguga võetud kohustused täita. Väga selgelt on ametlikes dokumentides Vene Föderatsioon end pidanud Nõukogude Liidu õigusjärglaseks.

1940. aastal oma iseseisvuse kaotanud Eesti sai võõrast võimust vabaks augustis 1991 – mitte mingi uue, vaid 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi jätkuvuse kandjana.

Tuleb taas rõhutada, et Tartu rahuleping ja selles määratud Eesti-Vene riigipiiri paiknemine oli Eesti Vabariigi ennistamise (ehk uuesti õiguslikku olukorda seadmise) järel jätkuvalt kehtiv.

Rahvahääletusel 28. juunil 1992 võeti vastu uus Eesti Vabariigi põhiseadus, mille paragrahv 122 sätestab et «Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.»

Kuna Tartu rahulepingus on määratud ainult see osa Eesti maismaapiirist, mis meid Venemaast eraldab, tuleb järeldada, et alates 28. juunist 1992 oli Eestil Venemaaga seaduslikult igati pädev piiri olemasolu ja paiknemist kirjeldav dokument.

Ent ülimalt üllatavalt hakkas läänest kostma meeldetuletusi, et Eesti pole sõlminud Venemaaga vajalikku riigipiirilepingut. Veelgi hämmastama panevalt hakkasid Eesti nimel toimijad arvama, et noid lausvalelikke meeldetuletusi ei tohi tagasi lükata, vaid tuleb hakata uskuma, et Eesti ja Venemaa vahelist piiri pole veel määratud ning määramist kinnitav leping on sõlmimata.

Õigustamaks riigipiiri uude paika liigutamist unustas riigivõim, et ennistatud Eesti Vabariigi territoorium saab olla vaid sama, mis oli okupatsioonieelse Eesti Vabariigi territoorium.

Hakati innukalt väitma, et põhiseaduses sätestatud «ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega» lubab toimida, nagu maismaapiirid oleks veel määramata.

Väitjate kahjuks ja Eesti riigi kasuks ei saa too «teiste piirilepingutega» kehtida selle maismaa piiri osa kohta, mis eraldab Eestit Venemaast – selle paiknemine on (juba) määratud nii üheselt mõistetavalt Tartu rahulepingus kui ka sissekirjutatud uue põhiseaduse paragrahvi 122.

Kuna põhiseaduse paragrahv 2 sätestab et «Eesti maa-ala on lahutamatu ja jagamatu tervik», siis ei või ennistatud Eesti Vabariigi territooriumist mingit osa Vene Föderatsioonile loovutada – kindlasti ei saa seda teha välislepinguga.

Unustades, et ennistatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline piir ei saa õiguslikult paikneda kusagil mujal kui põhiseaduse paragrahvis 122 määratud paigas, allkirjastati mais 2005 uus Eesti-Vene riigipiirileping, sätestamata, et 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud ja ikka veel kehtivas Taru rahulepingus määratud piiri paiknemist on muudetud.

Uus Eesti-Vene riigipiir paiknes nüüd üpris üllatavalt samal joonel, mis eraldas Nõukogude Liidu vägivaldselt loodud haldusüksust, ENSVd, ülejäänud riigist, mida USA president Ronald Reagan nimetas kurjuse impeeriumiks.

Räägitakse et Euroopa Liidu ja NATO esindajad on Eesti esindajaile mõista andnud, et liikmeks pole võimalik saada kehtiva Eesti-Vene riigipiirlepinguta.

Nende ühendustega liitumistingimustes muidugi sellist ametlikku nõuet polnud, kuid suusõnaliste soovituste tagasilükkamiseks meie esindajad vist ei tihanudki viidata sellele, et Eesti-Vene riigipiiri paiknemine on määratud Eesti Vabariigi põhiseaduses, mida saab muuta mitte riikidevahelise välislepinguga, vaid ainult siis, kui rahvahääletusel seda nõutakse.

Vene Föderatsiooni soovi kohaselt tuli uus riigipiirileping sõnastada viisil, mis selgelt välistab arvata, et Eesti ja Venemaa vahel on varem mingi piirileping olnud ning et piir paikneks praktiliselt võttes samal joonel, kus see oli olnud enne Eesti iseseisvuse ennistamist.

Nõukogude Liidu õigusjärglasele on eespool nimetatud tingimustel põhinev uus riigipiirileping väga tähtis, sest nii on võimalik taas väita, et Eesti oli vabatahtlikult NSVLi astunud ja sellest liidust omal soovil augustis 1991 lahkunud.

ENSV baasil tekkinud Eesti Vabariigil poleks olnud võimalik nõuda NSVLi õigusjärglaselt Eesti riigile ja kodanikele okupatsiooni ajal tekitatud kahjude hüvitamist ning Eestis elavatele venelastelt oleks antud pädev põhjus nõuda vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist.

NATO ja Euroopa Liidu liikmesust on riigivõim pidanud lausa hädavajalikuks ning uue riigipiirilepinguga Venemaale tehtud väga suurt kingitust igati õigustatuks.

Millegi pärast pole tahetud märgata, et meie iseseisvuse arvatavad tagajad ei saa meid kaitsta Eesti iseseisvusele ohtliku siseriikliku olukorra tekkimise eest.

See ohtlik olukord tekib, kui Vene Föderatsiooni saab väita et Eesti Vabariik on siiski ENSV maa-alal elanud rahva soovi kohaselt aastal 1991 tekkinud uus riik. Uue riigi tekkimist on ilmselt riigiõigusi määravate seaduste kohaselt raske põhjendada, kuid ENSV piiri muutmine Eesti-Vene riigipiiriks võib olla otsustavaks teguriks, mis võimaldab Eesti venekeelsetel kodanikel ja elanikel nõuda vene keelele riigikeele staatust.

Mais 2005 sõlmitud lepinguks polnud mingit põhjendatud vajadust – selle sõlmimine oli ametivõimu kuritarvitamine, sest põhiseadus ei luba sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega (paragrahv 123). Kuna Eesti Vabariigil on olnud alates 2. veebruarist 1920 kehtiv leping, milles on väga üksikasjaliselt kirjeldatud Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemine, siis on mais 2005 sõlmitud leping ka täielik absurdsus, sest piiri paiknemist uues kohas ei saa ju kehtivaks pidada, kui uues lepingus ei ole piiri eelmises kohas olemist õigustühiseks muudetud.

Eestil ei ole vaja põhiseaduses määratud Eesti-Vene riigipiiri paiknemist muuta. Kui Eesti-Vene riigipiiri siiski tahetakse teise paika liigutada, siis tuleb põhiseaduse paragrahvide 162 ja 163 kohaselt selle paragrahvis 122 määratud maismaapiiri käsitlevat osa muuta – kui rahvahääletusel nii nõutakse.

Segaduste kõrvaldamiseks on aga kohe vaja denonsseerida mais 2005 sõlmitud leping, sest Venemaa võib sellelt võetud oma allkirja igal ajal tagasi panna. Riigikogu ratifitseerimisseaduses öeldu ei saa aga mingil viisil muutuda allkirjastatud lepingu teksti.

Täna algavad Moskvas Eesti-Vene piirileppe konsultatsioonid.