Hardo Pajula: investeeringutest, lüüriliselt

Hardo Pajula Foto: Laura Oks

Uue energiaseaduse ümber toimuvast jääb vägisi mulje, et olemasolevad tootjad on riigi toel seljad kokku pannud ja üritavad turu uutele tulijatele sulgeda, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.

ajandusminister Juhan Parts müristas 17. oktoobril ETV otsesaates «Foorum»: «Hakkame ükskord Eesti Vabariigis tõsiselt rääkima investeeringutest.» Parts oli selle õhtu suveräänne staar, ei talle ainsana sisuliselt oponeerida üritanud sotside peasekretär Indrek Saar, kes oli näitleja kohta ikka väga ebaveenev, ega ammugi Saare selle saate võistkonnakaaslane Kalev Kallo, kelle meeldejäävamaid rolle tuleb otsida eelmise sajandi lõpust, suutnud ministri trooniva kuju kõrval midagi ära teha. Ka Partsi toetanud reformist Arto Aasale jäi selles tükis statisti roll, millest ei aidanud välja ka ühes nõunikega ette valmistatud naljad (à la

ehitame põlevkivijaamad Kihnu saarele jne).

Parts läks etenduse edenedes järjest paremaks, viimases vaatuses pillatud repliigid aktsiisi maksvatest kapitalistidest ja hädapätaklusest olid juba tõeliselt meisterlikud. Pärast eesriide langemist jäi televaatajale mulje, et «Eesti riiki juhivad inimesed, kes saavad aru, kuidas turumajanduses toimetada» ja et põlevkivijaamade kulueelis konkureerivate energialiikide ees on nüüd matemaatiliselt tõestatud.

Paraku ei ole matemaatikast, mille mittetundmist Parts oma kohmetunud oponentidele saate lõpus nina peale viskas, paari­kümne aasta kaugusesse tulevikku ulatuvate investeeringute tasuvuse hindamisel just liiga palju kasu. Asjaolu, et sääraste pika vinnaga projektide tootluste prognoosimine käib tõenäoliselt Exceli keskkonnas, ei tee sellest veel matemaatikat. On tõsi, et tabelarvutusprogrammi lahtrid ja aritmeetika põhireeglid sunnivad sääraste prognooside koostajaid korrastatult mõtlema, ent sama kehtib ka korraliku luuletuse puhul; ka seal ei luba rütmi ja riimi nõuded salmisepal päris uisapäisa rapsida.

Tabeli kõige olulisemasse lahtrisse ilmuv tootluse prognoos ei räägi meile seega mitte niivõrd matemaatikast, vaid mudeli koostamise alusoletustest ja seetõttu ongi selliste harjutuste puhul tegemist pigem kvantifitseeritud luulega kui m.o.t.t.-ga lõppeva teoreemi tõestusega.

Partsi poeemi nurgakiviks on energia julgeolek. Praegustes ebakindlates oludes on «julgeolek» krõbe sõna, mille vajadusele naljalt keegi vastu ei vaidle ja mida seetõttu ei ole vaja ka pikemalt lahti seletada. Kuuldust jäi siiski mulje, et kõnealuses kontekstis peab minister Eesti julgeoleku saavutatuks, kui me suudame oma elektritarbimise katta sisemaise tootmisega. Kui säärane eesmärk on juba püstitatud, tuleb vastata, kuidas toota need 8–10 teravatt-tundi, mis siin erinevatel hinnangutel aastas tarbitakse.

Asjaolu, et umbes kolmveerand praeguste põlevkivijaamade võimsusest on amortiseerunud ning tuleb eelolevate aastate jooksul välja vahetada, surub peale põhimõttelise valiku: kas jätkata põlevkiviga või rajada meie elektrienergia uuele alusele? Teises salmis tunnistab Parts, et pärast CO2 maksustamist ei ole põlevkivist elektri tootmine usutavate oletuste korral enam majanduslikult tasuv, mistõttu vajab see ettevõtmine riigi abi. Kui julgeolek on oluline, siis miks mitte; lõppude lõpuks ei tule ka meie armee ilma maksumaksjata ots otsaga kokku.

Kõige olulisem tees peitub aga ministri värssteose kolmandas osas: olgugi et põlevkivist elektri välja pigistamine nõuab riigi toetust, on see siiski kaugelt odavam kui muud meile teadaolevad võimalused. «Millised on alternatiivid?» küsib enda soojaks rääkinud Parts ja vastab ilmekalt žestikuleerides: «Vene gaas, tootmishind kaks ja pool korda kõrgem. Avatud tuulepargid, tootmishind kaks ja pool korda kõrgem. Päikesepaneelid, tootmishind neli korda kõrgem!» Kui see nii oleks, siis poleks siin tõesti enam midagi arutada.

Paraku on see vaid üks paljudest väidest, mida elektrienergia ümber suure kirglikkusega puhkenud vaidluses viimastel kuudel ühes ja teises suunas on pillutud. Hiljuti avaldatud programmdokumendis jõudis Eesti Taastuvenergia Koda (ETK) tootmiskulude küsimuses pea vastupidisele tulemusele. Kuigi see tulemus on ilmselt samuti erapoolik, on ETK vähemalt ära näidanud oma arvutuste kõige olulisemad oletused (põlevkivi ja CO2 eeldatavad hinnad).

Riigikontroll – keda me võime pidada siin suhteliselt kallutamatuks – on seadnud kahtluse alla põlevkivijaamade rolli Eesti energiajulgeoleku garandina. Seega on siin vastamisi vastandlikud tulevikunägemused, ning kuna eelolev on meile kõigile võrdselt tundmatu, siis on tähtis, et ühtegi ei heidetaks kergekäeliselt kõrvale.

Me ei tea, milline Excelisse joonistatud tulevikupilt realiseerub, aga midagi me ometi teame. Esiteks, me teame, et põlevkivijaama ja maismaale rajatud tuulepargi puhul maksab samasuguse tootmisvõimsuse rajamine enam-vähem sama palju. Teiseks, sama tootmisvõimsust on soojusjaamas oluliselt tõhusam koormata, sest tuule üle puudub meil teadupärast kontroll. Kolmandaks, kui tiivik on kord juba püsti pandud, toodetakse iga järgmine kilovatt-tund pea olematu hinnaga, põlevkivijaamas tuleb seevastu maksta iga põletatud ja õhku lastud tonni eest.

Need on need kolm telge, mille vahele meie elektrienergia tulevik kuidagi ära peab mahtuma. Erinevate amortisatsiooniperioodi pikkuste, põlevkivi hindade ja teiste võtmemuutujate väärtuste korral võime jõuda väga erinevate tulemusteni.

Oma olemuselt on see küsimus pisut sarnane Partsi poolt saates tõstatatud eluhoonete soojustamisega: kas me kulutame raha algul selleks, et võtame kasutusele seni kasutuseta olnud ressursi (tuule), või jätkame oma maja kütmist põlevkiviga. Vastus sõltub väga suurel määral põlevkivi hinnast ja selle alternatiivsetest kasutusaladest: praegu toodetakse tuulest alla viie protsendi elektrist, põlevkiviõli kõrgema hinna korral peaks see number olema oluliselt suurem. Seni kuni minister ei näita ära oma hinnangute aluseks olevaid oletusi, jäävad uljad väited sellest, et üks või teine variant on kaks, kolm või neli korda kallim, selleks, mille edastamiseks poliitiliste vestlussaadete formaat kõige sobivam on: sisutühjadeks kilgeteks.

Samal õhtul avaldas Partsi koalitsioonikaaslane Arto Aas kahetsust, et elektrienergiasse investeerimine on muudetud poliitiliseks küsimuseks. Peatume selle väite juures korraks. 610 000-line sootsium – just nii palju oli meil statistikaameti andmetel möödunud aastail hõivatuid ja umbes sama palju seega ka maksumaksjaid – kavatseb eelolevatel aastatel investeerida põlevkivienergeetikasse miljard eurot ehk üle kuue protsendi siinsest kogutoodangust.

Kas me maksame selle investeeringu kinni tarbijate või maksumaksjatena, on lõppude lõpuks siiski teisejärguline küsimus – üks miljard eurot tuleb meil kõigil nii või teisiti ikka välja käia. Summade suurust arvestades on see üks olulisemaid nende inimeste ühiselu puudutavatest küsimustest. Seetõttu on see möödapääsmatult poliitiline küsimus ning probleem on siin eelkõige selles, kuidas see lahendatakse.

Riigihanke ümber puhkenud segadused, ministri väidetav jõuline sekkumine ja mitmed muud märgid viitavad sellele, et lahendusega on järsku väga kiireks läinud. Asi on ilmselt selles, et peale tarbija ja maksumaksja on selles loos veel kolmaski tähtis tegelane – tootja – ja me ei vaja väga elavat fantaasiat, et endale ette kujutada, kui kibe askeldamine eelmainitud summadele ligipääsemiseks praegu lava taga käib. Uue energiaseaduse ümber toimuvast jääb vägisi mulje, et olemasolevad tootjad on riigi toel seljad kokku pannud ja üritavad turu ­uutele tulijatele sulgeda.

Julgeolek on alati kiirete lahenduste läbisurumiseks mõjus kaart­ olnud. Ent turvatundel on mitu mõõdet ja väline on neist vaid üks. Alati jääb oht, et oma pidevas valmisolekus välisohuks kasvatame üles koduse monstrumi – kivistunud, rahastajate käpa all oma enda elu elava võimustruktuuri.

Kui me seda küsimust juba lüüriliselt käsitlesime, siis tundub sobiv lõpetada lugu fragmendiga Jüri Üdi 1974. aasta geopoliitilisest luuletusest (see kõlab väga asjakohaselt ka investeeringute tootluse hindamisel):

mitu aastat pole nähtud

siia sõitvat rongi

kõik on muutuv millest lähtud

selles asi ongi

Me oleme harjunud ootama rongi idast. See võib ilmuda aga ka meie endi vahelt.