Euroliidus on tähelepanu keskpunkti kerkimas pinged ühenduse uue eelarvetsükli pärast, kuid samas kulgeb edasi teinegi oluline protsess, nn pangandusliit. Õigupoolest oli just see põhiteema, millest pärast viimatist ülemkogu tulemusena raporteeriti. Tulemuseks polnud küll mitte selgus, mis asi Euroopa pangandusliit täpselt olema saab ja kes selles osalevad, vaid pigem jõudmine punktist K punkti L.
Pangandusliit ise tähendab eelkõige ühtset pangajärelevalvet, mida hakkab tegema Euroopa Keskpank eraldatuna selle muudest ülesannetest. Midagi ebaloogilist selles pole, arvestades, kui paljud pangad Euroopas tegutsevad nagunii piiriüleselt. Nende kontrollimine riigiti on jäänuk ajast, kui kehtisid veel margad ja liirid. Ühtne järelevalve peaks ka aitama vältida selliseid olukordi, kus ühel maal tekib mingi panga suhtes usaldamatus, mis liigub tulekahjuna edasi järgmistesse riikidesse ja hakkab ohustama kogu süsteemi stabiilsust.
Ühtne pangajärelevalve on seatud ka eeltingimuseks sellele, et tulevikus probleemidesse sattuvaid Euroopa panku tohiks rekapitaliseerida ESMist, millesse ka Eesti on just äsja otsustanud panustada. Teised pangandusliidu olulised elemendid peaksidki olema ühtne probleemide lahendamise mehhanism ja ühtne hoiuste tagamise süsteem.
Siin aga põrkutakse otsekohe vastuoludele. Põhimõtteliselt tähendab see taas, et need riigid, kelle pangasüsteem on üldiselt korras ja toimib, peaksid hakkama kinni maksma probleemide lahendamist seal, kus mõnd panka hoitakse juba niigi püsti kunstlikult. Või päästma hoiustajaid kusagil Euroopa teises otsas. Selline perspektiiv on kulukas ja mõjub potentsiaalse pommina poliitikutele, kes niisugust asja peaksid heaks kiitma.
Nii polegi ime, kui Saksa kantsler Angela Merkel rõhutab, et ühtset pangandusjärelevalvet ei tohi luua kiirustades, vältides võimalust, et sealt kerkib üles jama, mis hakkaks koormama Saksa valitsuserakondi enne järgmisel sügisel toimuvaid valimisi. Teiseks on Merkel kahandanud lõunapoolsete euroriikide lootusi sellele, et niipea kui ühtne järelevalve on järgmisel aastal formaalselt loodud, avaks see samm ukse kehvas seisus pankade rekapitaliseerimiseks ESMi vahenditest. Tõenäoliselt jääb siiski peale tõlgendus, et vanu võlgu niiviisi tasuda ei saa.
Ühtne järelevalve on kavas luua eurotsooni mehhanismina, millega teised ELi riigid saavad ühineda. Arvestades, et Eesti olulised pangad kuuluvad Rootsi pankadele, pole meile sugugi vähe tähtis ka küsimus, kas Rootsi sellega liitub või ei.