Juhtkiri: inimväärikuse kaitseks

Seadus ei tohi näidata vihakõne keelamist sõnavabandusele vastanduvana

Arutluses oleva karistusseadustiku eelnõu järgi tahetakse Eestis vaenu õhutamine ja vihakõned kriminaliseerida. Kui praegu kehtiva seaduse järgi tuleb näidata, et vaenu õhutavast sõnast sündis ka tegu, mis kellegi elu, tervise või vara ohtu seab, siis uue, plaanitava seaduse järgi muutub karistatavaks juba ainuüksi vaenuõhutamine ise – kui see toimub avalikult ja süstemaatiliselt.

Selle idee vastu, et võtta midagi ette vähemuste – olgu siis seksuaal-, rassiliste või rahvusvähemuste – või niisama ühiskonnas alaväärtustatud ja halvustatute kaitseks, on raske midagi öelda. Piisab, kui vaadata internetikommentaariumis toimuvat või kuulata avaliku elu tegelaste avaldusi – on selge, et hea maitse piir on ammu ületatud. Ei ole harv juhtum, kui teistest Euroopa riikidest tulnud on pidanud siin vähemuste vastu suunatud varjamatu sallimatuse põhjustatud kultuurišoki üle elama. Me võime ju arvata, et oma maa, omad seadused, kuid avatud Euroopas võime seista silmitsi olukorraga, kus näiteks hea töökoht reeglite vastu eksimise tõttu saamata jääb. Mõnikord on riigi asi kaitsta kodanikku tema enda rumaluse eest – ja seda seadust võikski näha kui ühte sellist.

Kuid see, et vihakõnet ja vaenu õhutamist piiravat seadust on vaja, ei tähenda seda, et praegune eelnõu vigadeta oleks. Vastupidi, see kubiseb vigadest. Kui selle eesmärk on nõrgemate kaitse diskrimineerimise eest, peab silmas pidama, et see lohakuse või läbimõtlematuse tõttu ei võtaks vormi, mida avalikkusel on sõnavabaduse piiramise mulje tõttu raske aktsepteerida.

Praeguses eelnõus on palju ebaselgusi (Näiteks mida tähendab «süstemaatiliselt»? Kas kolm või enam korda?), ebatäpsusi (seletuskirjas toodud väide, justkui peetaks viidatud uuringus halvustavaid väljendeid juba vihakõneks, ei ole tõsi; nende vahe tuleks paika panna ja lahti seletada), liiga suurt tõlgendamisvabadust (otsustamist, kust läheb sõnavabaduse ja vaenu õhutamise piir, ei saa panna üksnes kohtunike vastutuseks), kohati lausa tõlkevigu (segi on läinud «kuritahtlik» ja palju leebem «kuritarvitatav»). Need, esmapilgul väiksed detailid võivad saada selleks piiriks, millest alates muutub seadus, isegi kui see on õigel eesmärgil koostatud, sõnavabadust piiravaks.

Praegusest eelnõust võib jääda mulje, nagu tähendaks vihakõne taunimine ohtu sõnavabadusele ja et meil on valida kas ühe või teise vahel. See vastandus on aga ohtlik: tegemist ei tohiks olla valikuga, kas jääda demokraatlikuks, sõnavabadust pooldavaks riigiks või keelata vihakõne.

Seaduse eesmärk peaks olema näha diskrimineeritute kaitset nii, et see ei ole vastuolus vaba sõnaga: mõlemad juhivad ühiskonna poole, kus igal kodanikul on õigus oma vaadetele, seksuaalsele sättumusele, uskumustele ja tõekspidamistele, kartmata, et talle nende põhjal halvasti öeldakse, tema isikut ja sellega ka tõsiseltvõetavust kahandatakse ja nii ka tema ühiskonnas kõlavale häälele väiksem kaal antakse.

Et see sõnum avalikkuseni viia, on vaja eelnõus vead parandada ja see põhjalikult ümber töötada, arvestades kõigi teemaga seotud osaliste seisukohti.