Hindrek Lootus

FOTO: Tallinna ülikool

Tallinna ülikooli riigiteadlane Hindrek Lootus leiab, et Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine on praegu eelkõige Venemaa huvides ja Eesti võiks sellele omapoolseid tingimusi seada.

Eesti-Vene piirilepingu teema on muutunud äärmiselt emotsionaalseks ning emotsioonide taha kipuvad ratsionaalsed argumendid tihtipeale ära kaduma. Mis on samas ka mõistetav, kuna tegemist on ikkagi väga olulise ja paljude inimeste jaoks (kel sealkandis kodud, olgu siis ühel või teisel pool piiri) ka elulise teemaga.

Juriidiliselt loovutame ise Petserimaa

Nagu ikka sellistel puhkudel, leidub piisavalt argumente nii piirilepingu sõlmimise poolt kui vastu. Ning nagu ikka sellistel puhkudel, ei ole asjad kaugeltki must-valged. Isiklikult minu jaoks on teema samuti piisavalt emotsionaalne ning need emotsioonid kalduvad pigem selle poole, et jätta see leping sõlmimata. Või kui sõlmida, siis teistsugustel tingimustel, kui on siiani jutuks olnud. Samas saan kaine mõistusega aru ka piirilepingut pooldavatest argumentidest ning aktsepteerin nii neid kui nende esitajaid, jäädes samas siiski oma isiklike seisukohtade juurde.

Kõigepealt tuleb vahet teha Eesti idapiiri faktilisel ja juriidilisel sätestamisel – või kui soovite, siis Petserimaa ja Narva-taguste alade (edaspidi lihtsustatult vaid Petserimaa) faktilisel ja juriidilisel «loovutamisel». Faktiliselt on piir seal, kus ta viimased 18 aastat on olnud ning (peale üksikute õgvenduste) ei ole ilmselt lootust seda kusagile liigutada, vähemalt mitte Eestile soodsamas suunas. «Mis soe suun, see soe peen», nagu kohalikus keeles öeldakse.

Kadri Liik ütles kunagi kusagil umbes nii: «Eesti ei loovutanud Petserimaad venelastele, vaid Stalin võttis selle meilt jõuga ning meil ei ole kahjuks olnud jõudu seda tagasi võtta». Nii ta paraku on, aga see käib ikkagi vaid piiri faktilise sätestamise kohta. Kuhu see Stalini ajal tõmmati, seal ta jookseb, ning suurt mujalt ta ilmselt jooksma ei hakka. Pigem peame vist olema õnnelikud, et kogu Petserimaad Eesti küljest ära ei lõigatud, vaid siiski umbes veerand sellest ENSV piiresse jäi – muidu ei oleks meil täna ka Värskat, Obinitsat ja Meremäed (ning ka Koidula piirijaama, vähemalt seal kus see praegu asub).

Mida me aga praegu valmistume (ja ka juba kordi varem oleme valmistunud) tegema, on Petserimaa juriidiline loovutamine. Kui faktiliselt meie neid alasid ei loovutanud, vaid need võeti meilt jõuga, siis juriidiliselt loovutame me need nüüd ise. Justkui keegi varastaks meilt auto – ning siis läheme ja vormistame tagantjärele kinkelepingu, millega omandiõiguse ka juriidiliselt ära anname. Et ega tõpralt niikuinii midagi tagasi ei saa ja kui kinkelepingut ei sõlmi, siis äkki murrab järgmisena juba korterisse sisse või tuleb lausa elu kallale. Aga kui leping sõlmitud, äkki siis ei tule, vaid rahuldub sellega, mis juba olemas.

Piirilepingut vajab praegu Venemaa, mitte Eesti

Miks me EI peaks Petserimaad juriidiliselt loovutama? Eelkõige sellepärast, et sellega võtame endalt suuresti võimaluse tulevikus neid alasid tagasi nõutada, kui olukord ootamatult varem või hiljem peaks meile soodsaks pöörama. Ajalugu on teatavasti täis selliseid ootamatuid pöördeid. Üksainus näide: kes oleks aastal 1982 äärmuslikumaski unenäos osanud ette näha, et kümme aastat hiljem on tol hetkel oma võimsuse tipul olnud NSVL maailma kaardilt täiesti kadunud?

Tõsi, igasugune leping on oma olemuselt kõigepealt tükk paberit ja nii nagu Venemaa on läbi kogu oma ajaloo kõikvõimalikke lepinguid tühistanud ja ignoreerinud, kui see talle iganes kontimööda ja kasulik on olnud, võib seda teha ka Eesti. Seda ka sellesama õnnetu piirilepinguga – kui see nüüd ikkagi ära peaks sõlmitama. Aga eestlaste iseloomu ja mentaliteeti tundes see vaevalt juhtub…

Ausalt öeldes on mulle jäänud sügavalt arusaamatuks, miks Eesti valitsus(t)el selle lepinguga nii hirmus valu on. Eriti nüüd, mil oleme juba üheksandat aastat ELis ja NATOs (just nimelt vajadusega olla nende organisatsioonide jaoks «salongikõlbulik» põhjendati piirilepingu vajadust aastatel 1994-2004) ning olemasolev «kontrolljoon» toimib riigipiirina ja «peab» enam kui küllaldaselt.

Enne aastat 2004 oli Eestil tõesti sisuline huvi ja vajadus see leping sõlmida ning Venemaal täpselt vastupidine huvi see sõlmimata jätta (mis oli ka peamiseks põhjuseks, miks see leping sõlmimata jäi). Peale aastat 2004 on vastupidi – huvi on eelkõige Venemaa poolel (põhjuseks soov viisavabaduseks ELiga jne). Ma ei arva, et me peaks Venemaad nimme kiusama ja peetima, nii nagu Venemaa on pidevalt kiusanud meid. Aga mõningaid omapoolseid tingimusi võiks seada küll.

Seadkem Venemaale tingimusi

Nii nagu Venemaa oma välispoliitikas käsitleb kõiki asju «pakettidena», sidudes kokku väga erinevad ja kaine mõistuse seisukohalt täiesti kokkusobitamatud teemad, näiteks «õmmeldes» igale poole külge «venelaste diskrimineerimist Balti riikides» jms, nii võiks meie nüüd hakata tagasi nõudma Tartu Ülikooli varasid või presidendi ametiraha või siis võtta lähema vaatluse alla soome-ugri rahvaste olukorra ja inimõigused Vene Föderatsiooni territooriumil (enam täpsemat analoogiat Venemaa enda retoorika ja strateegiaga olla ei saa), või kasvõi seto rahvakillu olukorra VF Pihkva oblasti Petseri rajoonis. Või midagi muud, mis meile oluline, käsitledes neid asju ühes paketis ja seades nende lahendamise piirilepingu sõlmimise eeltingimuseks.

Tundub nõme ja väiklane, mõttetu ja sisutu? Jah, aga ainult meie mentaliteedi ja suhtumise jaoks. Vene välispoliitilise mõtlemise jaoks on see vägagi kodune ja omane ning miks mitte kõnelda suure idanaabriga just selles keeles, millest too kõige paremini aru saab? «Maassa maan tavalla», nagu soomlased ütlevad.

Hoopis omaette teema on Tartu rahulepinguga seonduv, selle kehtivus de facto ja de jure ning selle kõige seotus piirilepinguga. See nõuaks täiesti omaette käsitlust, milleks käesoleva mõttemõlgutuse piiratud maht paraku võimalust ei anna. Diskussiooni edenedes ja sellega piisavalt sügavuti minnes jõuame aga ehk järgmisena ka selle teema juurde.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.