Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Linnar Priimägi: sekkumiskultuuritus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Foto: SCANPIX

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Oktoobris avaldab arvamust kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.

Ainult rumal vaidleb vastu vanasõnadele. «Võõrasse kloostrisse oma seadustega ei minda,» ütleb üks. Poliitikas nimetatakse seda «teiste riikide siseasjadesse mittesekkumiseks» – kõlks, mida eales ei rakendata, eelistades kolonialismi. Nüüd tõstavad pead kultuurikolonisaatorid, tungides võõrastesse kloostritesse.

Möödunud nädalavahetusel avaldas SLV konstitutsioonikohtu eksesimees Hans-Jürgen Papier veendumust, et vene mässutusside kaheaastane karistus olevat liig. Aga mida teab üks saksa Papier vene õigeusu pühadusest! Kuhu sa ronid, vanatoi – не твоего ума дело!

Teise Vaticanumi aastapäeva puhul loeme lehest: «Katoliku kirik on uuesti kinni oma liiga ahtas turvises. Ta võiks selle lõhkida, võiks harjumuslikust julgeolekust loobuda.» – A kesse tark seal räägib? – Kirjakandja Petškin!

Eesti Kirikute Nõukogu jälle deklareerib, et homodele «kooselu registreerimise võimaluse andmine hägustab abielu institutsiooni». Kiriku asi ei ole üldse tegelda abielu institutsiooniga – kiriku asi on tegelda abielu sakramendiga. «Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale,» õpetas Kristuski. Asjatult!

Remuse, kes kiuste kargas üle linnapiiriks veetud vao, tappis Romulus, sõnades: «Nii sündigu igaühega, kes hüppab üle minu müüride!»

Ka mustpäid tajutakse meie kultuuriruumi sissetungijatena, kultuurikolonisaatoritena, anastajatena – rääkigu mis tahes, enne kui nad ütlevad, milleks neile seda maja tarvis läheb. Mida see 32-liikmeline kamp üldse siit Eestist tahab, küsib rahvas. Või klassikaliselt: mis nad tulevad meie õue peale kaklema? Kes neid siia Kulturträger’iks kutsus?

Kultuuril on omad pühad kaitsealad. Ükskõik kui tungival põhjusel – muuseumisse ei situta ja kirikusse ei minda poliitiliselt oksendama. Privaatsus on kultuuri tunnusmärk.

Eesti ühiskonnas praegu kogunevad pinged ei kasva revolutsiooniks (vt Delfi, 13. august), vaid leiavad endale väljendi sõjakuses. Priit Simson (EPL) tsiteerib riigikogulast Aivar Riisalu: «Olen nõus võtma läbi sõjaväelise riigipöörde võimu. Ja ... mul on sada inimest kohe koos, kes lähevad kuklalasuga kraavi nagu 1940ndal.» Samas meenutab ta riigikogulast Juku-Kalle Raidi, kes demokraatia nimel soovitas Yana Toomile kuuli pähe kihutada. Ajakirjanik nimetab noid verbaalseid tukikangelasi «vere­janulisteks klounideks», aga ei loe omaenda lehte, kus Andrus Kivirähk kutsub üles teisi, kohtust vabastatud riigikogulasi «moraalselt lintšima» – olles niisiis «klounist verejanur» ...

TV 3 ässitas rahvast saates «Omakohus» – tunnuslik pealkiri, see tähendabki ju lintšimist! Et aga pealinna valitsust igal õhtul risti puua ega endid vastastikku lõputult lüpsta ei anna, siis jäi see pingeid õhutav ja kanaliseeriv telesaade varsti ahtraks ning läks puhkusele või hingusele, nagu keegi algul ennustas. Ei olnud püssirohtu sarves!

Demokraatiaga võib igaüks piisava sõnakuse korral põhjendada-õigustada igat nurjatust. Ceterum censeo: demokraatia on üldse kõige ebakultuursem ühiskonnakord.

Tagasi üles