Pildil Karl Ristikivi foto raamatust «Karl Ristikivi teekonnad».

FOTO: Margus Ansu

Nüüd on tõesti nii, et sajand hiljem Karl Ristikivi sünnist tähendab tema tõusmist eesti kirjanduse üheks kinnistäheks mitte ainult kroonikaliste romaanide ja biograafiatega Euroopa ajaloost – niisiis, mitte ainult ajaloofilosoofina kirjanduses. Ristikivi tähe kiirgus on olemas ilma ta viimase elukolmandiku loomingutagi. See oli aimatav juba ta romaanidebüüdis «Tuli ja raud» (1938), mille ilmumist saatnud Anton Hansen Tammsaare «Ühe vana kirjaniku kirja noorkirjanikule» tuleb võtta kui terekäe ulatamist mantlipärijale.

Aga see sai selgeks pärast «Rohtaeda» (1942), diloogiat «Kõik, mis kunagi oli» (1946), «Ei juhtunud midagi» (1947) ja pärast «Hingede ööd» (1953) ning sellele eelnenud või järgnenud ja 1972. aastal tervikkoguks «Inimese teekond» vormitud luulet.

On täide läinud see, mida ennustas 1991. aastal kirjandusloolasest kirjanik Endel Nirk oma suurepärases Ristikivi-biograafias: «Ristikivi kuuluvuses päriskirjanduslikku vähemikku pole kunagi tarvitsenud kahtlusi olla – seda võib võtta kui aksioomi. Tema koht ja tähendus rahvuskirjanduses kui tervikus küll alles hakkab selguma, aga kõigest paistab, et see on kasvav.» Kuhu see kasv tänaseks on ulatunud, seda võime märgata Ristikivi loomingule pühendatud käsitluste müriaadis, tema (taas)avastamises läbi tõlgete ja mõjukas eeskujus ajalooainesele proosale.

Ma pole esimene ja küllap ka mitte viimane, kes Ristikivi lugedes tunneb, nagu ta loeks eesti keeles mõnd maailmakirjanduse autorit. Esikromaani on võrreldudki Thomas Manni ja John Galsworthy perekonnaromaanidega. Selle peategelane, rauatöömees Jüri Säävel, kes olude sunnil peab ehitajaametit, on seejärel sepp ja valukojatööline, aga lõpetab vabriku öövahina ning päris elu lõpul kärumehena turu väravas, on Eesti Sisyphos – tegelane, keda ta kõnetab ka oma luules («Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi / ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi»). Ta on esimene kaotanu nende «alati kaotanute» (seegi määratlus pärineb Ristikivi luuletusest) pikas reas, kellest Ristikivi oma romaanides meile mõistva kaastundega jutustab. Kuid «kaotanute võidukaar» on selles, et nad on suuremad oma saatusest ega kaota seda viimset, inimväärikust. Selles on Ristikivi eetos ja ühtlasi ilu allikas.

Kuid Ristikivi ei paku kannatustele ja kannatlikkusele õnneliku lõpu näol lunastust. Ühtedele kaotustele järgnevad teised, võidud on ajutised, hetkeline viigiseis. Loeme ta luulet: «Lõpmatu meri. Siin on saar, / alati kaotanu võidukaar. // Tiivad saarte vahele sild, / iga täht on päikesekild. // Kildudest kokku mosaiik, / kuigi su võit on ainult viik.» Kaotamised, lahkumised, võõraks ja ilmajäämised, katkestused on püsiseisund. Programmiline – sest siit alates saame rääkida juba puhtalt Ristikivist kui kirjanikust-eksistentsialistist – on selles mõttes «Kõik mis kunagi oli» (1946). Seda üle lugedes taban ma – nagu kirjutab ka romaani järelsõnas Toomas Liiv –, et juba õhus oleva Eesti kaotuse (mida 1939. aasta suvelõõsas veel ei aimata, aga jutustaja juba teab, see on tema mälestuses) kõrval on inimelu sünnihetkesse vajutatud surm kui kaotus (praost Tammiku surm sügisele vastu mineval suveõhtul) ja kõik kaotatud ajad ja lood, mille tõelisus ilmneb vaid mälestusena.

Aga mis siis jääb, on ju põhjust küsida, lugedes Ristikivi inimsaatusi ja mõeldes ehk seejuures talle endalegi, aja- ja elupagulasele? Sest küsida võib ikka, nagu kirjutab ta «Kõik, mis kusagil oli» viimasel leheküljel, kinnitades samas lehekülg eespool, et «selleks ajaks, kui tuleb vastus, oleme küsimusest kaugele mööda jõudnud».

Jäävad ilmutuslikud hetked, mida Ristikivi suure sõnameistrina vahendab meile lausa aforistlikus tiheduses ja sakraalses lihtsuses. Loeme Ingeborg Malmi suvemälestust: «Aga ometi, kui ta elas selles suves, see tundus olevat üksainus kergelt voogav rõõm, nagu aeglaselt voolav jõgi, mille siledal pinnal midagi pole näha, mis aga siiski pidevalt kannab sind edasi.» Või kirikuõpetaja Tammiku surmaõhtust: «Samal õhtul… See õhtu tõmbub kokku väga ahtakeseks – kitsas valendav rada, üle tee jooksev siil ja tuules sabisevad puulehed, see on kõik, mis jääb.»

Inimene ise on aga möödakäija, juhuslik külaline Arkaadia teel, seegi käest kaotatud enam kui ammu. Kas võin Ristikivi enda mõtteilma märgina võtta sedagi, mida ta kirjutab praost Tammiku matustest: «Meie lein /kestab/ lühikest aega ja elav mälestuski ei kesta palju kauemini. Või kui keegi saabki «surematuks» ja tema nime kuuleme või loeme sajandeid hiljem, siis pole see muud kui mälestussamba kumisev vask. Kui nad tuleksid tagasi, leiaksid nad eest võõra maailma, hoopis võõrama kui see maailm, mis võtab vastu iga sündinut, keda veel pole olnud»?

Siiski, mitte päriselt. Sest jääb ju ootus ja teadmine, et «iga vihmapiisk on olnud kellegi pisar» ja et see, kes uue ukse avades meile järgneb, tunneb väsinult maha istudes ära, et seal on istutud enne teda – «ja see paik on õnnistatud paik, / sest see on kodu».

Sajand Karl Ristikivi sünnist. Sajand, millesse mahub suuri võite, aga veel suuremaid kaotusi. Ja mille kohta ehk täna võime öelda: «Oleme viigiseisus.» Aga endiselt prohvetliku kohustusena kõlavad Ristikivi 1946. aastal – mis täiesti juhuslikult on siinkirjutaja sünniaastaks – lausutud sõnad:

«Iga hommik kannab endas õhtu seemet, ja seepärast peab hoidma iga päeva armastusega ja hirmuga. Sest tuleb aeg, millest Koguja kõneleb. Ja olgu siis vähemalt vihud hakkides, kui ei jõua päriselt varjule viia oma lõikust.»

Ma loen sellest mitte ainult juhtmõtet «alati kaotanutele» ja iseendale, vaid meile kõigile ja Eestile.

Karl Ristikivi – 100

•    Sündis 16. oktoobril 1912 Läänemaal Varbla khk Sipka talus teenijanna pojana.

•    Haridus: Varbla algkool, Tallinna kaubanduskool, Tallinna kolledž, Tartu ülikool 1936–1941, mille lõpetas cum laude geograafina.

•    Töö: ülikooli majandusgeograafia instituudis, tõlk Saksa sõjaväes, pärast põgenemist Rootsi 1944 arhiivitööline Uppsala ülikooli geograafiainstituudis, 1955. aastast kuni pensionile minekuni Solna haigekassaametnik.

•    Looming: debüteeris jutuga Uudislehes 1928. Tunnustuse leidis lasteraamatutega. Esimene auhind 1938. aasta romaanivõistlusel – «Tuli ja raud». Järgnesid nn Tallinna-triloogia teised teosed «Õige mehe koda» (1. tr. «Võõras majas») (1940), «Rohtaed» (1942); diloogia «Kõik, mis kunagi oli»(1946) ja «Ei juhtunud midagi» (1947). Üllatas 1953. aastal romaaniga «Hingede öö», mida peetakse eesti modernistliku proosa avateoseks. 1960. aastatest alates kirjutas triloogiatena Euroopa-ainelisi ajaloo- ja isikuromaane: I «Põlev lipp» (1961), «Viimne linn» (1962), «Surma ratsanikud» (1963); II «Mõrsjalinik» (1965), «Rõõmulaul» (1966), «Nõiduse õpilane» (1967); III «Õilsad südamed» (1970), «Lohe hambad» (1970), «Kahekordne mäng» (1972). Triloogiate vahele jääb utoopia «Imede saar» (1964), novellikogu «Sigtuna väravad» (1968). Viimne romaan «Rooma päevik» (1976) lõpeb poolelt sõnalt. Postuumselt on avaldatud novellide valimik «Klaassilmadega Kristus» (1980). Erandlikeks etteasteteks on luulekogu «Inimese teekond» (1972) ja «Eesti kirjanduse lugu» (1954).

•    Suri 19. juulil 1977 (tõenäoline surmapäev arstide poolt määratud, sest leiti surnuna oma korterist Stockholmis). Maetud Stockholmi Metsakalmistule.