Ristikivi sai tuntuks lasteraamatutega

Alguses oli lastekirjandus. See piibellikult kõlav lause sobib hästi iseloomustama Karl Ristikivi kirjanikutee esimesi meetreid. Miks hakkas noor mees ühtäkki lastejutte kirjutama? Enamasti juhtub see siis, kui kirjutajal omal lapsed sünnivad ja nn lastetoa teema aktuaalseks muutub. Teine sagedamini esinev põhjus on elukutse. Koolmeistrid (ja kirikuõpetajad) puutuvad kokku laste lugemisvara nappusega teatavatel vajalikel teemadel ja võtavad seepeale sule pihku. Ristikivil peret polnud ja ta oli ise veel tudengiseisuses.

Uurijad on märkinud põhjusena majanduslikke huvisid. Mis tulevase kirjaniku toonast kehva rahalist seisu silmas pidades teps mitte kõrvalise tähtsusega polnud.

Kirjastus Loodus hakkas 1935. a romaanivõistluste eeskujul korraldama ka lastekirjanduse võistlusi, mille auhinnafondist osasaamine oli kindlasti arvestatav motivatsioon. Võistluse põhinõudeks seati teema positiivsus ja ainestiku kodumaisus. Nii sündis «Lendav maailm», mis esimese võistluse ära võitis ja 1935. a noore autori debüütteosena trükis avaldati. Raamatu eestimeelsuse tõttu kanti see Nõukogude okupatsiooni ajal keelatud kirjanduse nimekirja.

Järgmisel, 1936. aastal tõi võidu «Semud», auhinna sai ka «Sinine liblikas», 1938. a võistlusel oli menukas «Sellid». Samal aastal pälvis Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna tema «Tuli ja raud». Rohkem Ristikivi lastejutte ei kirjutanud, ehkki tal olnud paguluses viibimise ajal plaan «Semudele» ja «Sellidele» jätkulugu teha.

Aga ehk võib lastejuttude võistlusel osalemises materiaalse huvi kõrval näha ka noore mehe (Ristikivi oli siis 23-aastane) hasarti ja mängulusti. Äkki õnnestub? Ta oli kuusteist, kui Uudisleht tema jutu trükis avaldas, edaspidigi ilmus ajalehtedes varjunime all Ristikivi seiklusjutte. Jah, nende eest raha saada oli kindlasti esmatähtis. Kuid lastejutte lugedes jääb mulje lustiga mängu sisse minemisest ja nähtub lõbusat otsingut, kuidas oma elulisi tähelepanekuid ning seisukohti muinasloo vormis väljendada. Ristikivi lastejuttude tegelased on linnud-loomad-putukad. Poistele ja tüdrukutele jätab autor kõrvalosad. Ometi kõneleb autor ikka ja aina inimeseks olemisest ja lastest. Tema raamatutes on inimene loomade jaoks midagi jumala-sarnast, kelle pilgust nad headust ja väge välja loevad.

«Lendav maailm» on läbini sinimustvalge raamat. Algab see pääsukeste ülelennuga Eesti värvides piirilatist ja lõppeb pääsuisa igatsuse – surra kodumaa pinnal – täitumisega, olgu tolleks pinnaks kasvõi merel purjetav Eesti laev. Vahepeale jääb oma kodu kaitsmine vaenulike röövlindude eest, kangelassurm, arutlused vabadusest ja selle võtmisest, hariduse tähtsusest, usaldusest, heanaaberlikkusest, eelarvamustest. On päris selge, mille eest see muinasjutt Nõukogude okupatsiooni ajal erifondi paigutati. Ainuüksi pääsuisa vapustus, et keegi võib tiibade kärpimisega teisi ilma jätta vabadusest lennata, omas vastaliseks tõlgendatavat allteksti.

Ometi pole tegemist õõnsalt paatosliku teosega, vaid tõsiselt-pühalikult eestimeelse jutuga. Heast kirjandusteosest leiab igal ajal just selle ajaga haakuvat. Meie praeguses «talendid koju» hõikamises ja kalevipoegade argipäevas oli kummastav-hämmastav lugeda Varblase-eide kadedaid ohkamisi, kui ta soojalt maalt naasnud pääsuperele uudiseid tooma tuli. «Jah, eks ta ole! Aga igaüks igatseb ikka siit ära soojale maale. Kui pead olema kõik talved siin, küll siis leiad, et on ikka kibe elu sel kallil kodumaa pinnal. Oleksin minagi läinud kus see ja teine, aga vanast Villust ei saa ju asja. Muudkui kükitab siin prügihunniku otsas ja on õnnelik, kui leiab mõne terakese, mis teistele enam ei kõlba.»

«Sinine liblikas» on samuti tõsisetooniline raamat. Ka see paneb lastele tähtsaid asju südamele. Nimitegelasele on antud eriline välimus ja seitse soovi, et üheksa inimest õnnelikuks muuta, ning vaid üks päev selle tegemiseks. Esialgu läheb viltu ka. Tundub, et lahendus on rahas, aga ühtäkki sülle langenud summast tuleb tööd rabaval üksikemal rohkem tüli kui kasu. Selgub, et oma tarkade soovimistega inimesi veidi tagant tõugates toovad nad ise üksteisele suurt õnne.

Ristikivi mõtiskleb lastele sobivas võtmes suuremeelsuse, isetuse, headuse ja kaastunde peale; intrigeerib noort lugejat kaasa mõtlema, mõtlema, mida ise sellises olukorras ette võtaks. Jah, tänane laps võib seda raamatut võõristusega vaadata nagu vasikas uut aiaväravat, kuna ta on harjunud lõbustava-naljatleva stiiliga. «Sinine liblikas» on oma ajastu stiilis kirjutatud, aga need murekohad, mida õnneliblikal leevendada õnnestub, tulevad (lastele) ka praegu ette.

Ristikivi on üldteada tõsine kirjanik. Tema rõõmsa, koguni vallatu poolega kohtume raamatutes «Semud» ja «Sellid». Esimene on nelja kutsika iseseisvumise esimesest päevast. Teises teevad kassipojad esialgu linnas pahandust, saadetakse siis tallu «ametisse», kus nad päris hästi hakkama saavad.

Ristikivi põimib nendes proosateksti vahele värsikatkeid. Vähe sellest, ka proosa ise osutub puhuti kenasti riimuvaks. Ristikivi keel on kujundirikas ja täis ootamatuid võrdlusi. Näiteks lähevad kassi silmad imestusest suureks nagu võililled, päike särab nagu kullerkupp. Poiste õppuse alla sattunud koerakese seisu iseloomustab autor järgmiselt: «No kujutelge, et ühel varahommikul, kui teil on kõige parem uni, teid äkki võetakse ja visatakse kuhugi klassituppa, kus on kolm koolmeistrit korraga küsimas.»

«Semudes» vaatab autor nelja erineva iseloomuga koerakese viperusterohkelt alanud päeva. Nagu lastele, nii tundub ka kutsikatele, et vahva on iseseisev olla. Kuni esimese elukogemuse puudumisest põhjustatud ebaõnnestumiseni… siis tuleb küll ema meelde. Suure lustiga kirjeldab Ristikivi koerajõmpsikate äpardusi – küll sääse, mesilaste, kassi, karjapoiste ja ronkadega. Iseäraliku mõnuga kirjeldab autor koerte ahvatlustemaad, kuhu koerputkede alla tukastama jäänud Juss tibatillukese vanapagana saatel sattus.

Loomapojukesed nendes kahes raamatus käituvad ja mõtlevad täpselt nagu lapsed. Ristikivi suhtumine oma tegelasisse on soe ja mõistev. Ta ei manitse, tegelased ja olukorrad räägivad ise enda eest ja kutsuvad lugejat kaasa mõtlema.

Lastekirjanikust sai liigagi ruttu romaanikirjanik. Aga paar helget joont eesti lastekirjanduse palgele jõudis ta jätta siiski.