Jaan Lahe: ristisõda moodsa maailma vastu

Fundamentalistid usuvad, et nemad võitlevad selles Jumala ja Saatana sõjas Jumala poolel, kõik mittefundamentalistid seevastu seisavad Saatana teenistuses. Foto: Repro

Essees «Religiooni tagasitulek» (EE, 9.08) kirjutab Andrei Hvostov, et maailmasündmuste mõistmiseks ei piisa ainuüksi ajaloost ja ühiskonnaõpetusest, sest aina olulisemat rolli mängib tänapäeva maailmas religioon: «Kuhu ka ei vaata, igal pool on religioon aina enam päevakorras: Suur­britannias, Venemaal, Ameerikas, Lähis-Idas. See on haaramas ühiskondliku elu erinevaid tahkusid.» Ja ta lisab: «Eesti oma nullilähedase usutundega on peaaegu nagu rahusaareke religioonitormidest haaratud ookeanis. Kas usuleigus on meie tugevus või nõrkus? Ei tea. Aga kindel on see, et tekkivaks usumaailmaks oleme väga halvasti ette valmistatud.»

Religioosset elavnemist tänapäeva maailmas on täheldanud ka paljud religiooniteadlased ja seda ei seostata sugugi vaid islami võidukäiguga – ka teiste suurte maailmausundite (hinduism, kristlus) puhul on viimastel aastakümnetel täheldatud religioosse aktiivsuse kasvu. Aktiivseks on muutunud ka mõned spetsiifiliselt tänapäevale omased religioossed suundumused, millest üks on religioosne fundamentalism.

Fundamentalism on üks meie ajastu tuntumaid lööksõnu. Mõnikord tähistatakse sellega igasugust sallimatust ja äärmuslikkust, kuid enamasti räägitakse fundamentalismist seoses poliitika ja religiooniga, eeskätt islamiga. Loeme ja kuuleme pidevalt sellest, kuidas mõnes Aasia või Aafrika riigis tuli võimule mõni fundamentalistlik ehk «islamistlik» partei või relvastatud rühmitus (nagu just äsja Malis) ja hakkas kehtestama rangeid ususeadusi.  Ometi ei piirdu religioosne fundamentalism üksnes islamiga, vaid seda võib leida ka teistest suurtest maailmareligioonidest.

Termin «fundamentalism» on tegelikult pärit kristlusest ja alles hiljem hakati seda laiendama ka teistele religioonidele. See termin on tuletatud kristliku traktaatide sarja pealkirjast «The Fundamentals», mis ilmus USAs 1910–1915. Neis traktaatides rõhutatakse ristiusu põhialustena (siit ka nimi) teatud õpetusi, nagu seda on Jeesuse neitsistsünd, tema kehaline taastulek ja Piibli ilmeksimatus, mida põhjendati verbaalinspiratsiooniga – õpetusega, mille järgi Piibli tekst on sõna-sõnalt Jumalast inspireeritud, mistõttu seda tulevat ka mõista sõnasõnaliselt.

Traktaatide mõjul tekkis Ameerikas protestantlike kirikute kristlasi ühendav liikumine, mis rõhutas traktaatides esitatud põhimõtteid, vastandas end tollal laialt levinud liberaalsele teoloogiale ja heitis kristlaste enamusele ette ilmlikustumist ja eemaldumist Piibli põhimõtetest. I maailmasõjale järgnenud aastatel sai liikumise peamiseks vaenlaseks loodusteaduslik mõtteviis, eriti evolutsiooniteooria, millele vastandati sõnasõnaliselt mõistetud Piibli loomislood.

1970. ja 80. aastatel elas fundamentalistlik liikumine Ameerikas läbi uue tõusulaine. Tekkis hulk fundamentalistlikke organisatsioone, kelle põhimõtete hulka kuulus lisaks eespool nimetatutele võitlus puritaanliku seksuaalmoraali eest. Kui varasem kristlik fundamentalism oli olnud rõhutatult apoliitiline, siis 20. sajandi teisel poolel sekkusid fundamentalistid aktiivselt poliitikasse – nende eesmärgiks sai kehtestada end Ameerika ühiskonnas poliitiliste vahenditega.

Ka Euroopa kristlaskonna hulgas on fundamentalistlikke gruppe ja suundumusi, kuid ometi on fundamentalistide positsioon neis kahes maailmajaos sootuks erinev. Kui Euroopas üritavadki fundamentalistid mõjutada poliitikat, siis siin ei ole neil erilist mõjuvõimu. Euroopas on fundamentalism marginaalne nähtus, mille ideed pole leidnud kuigi palju kandepinda. See erinevus on seletatav tõsiasjaga, et Lääne-Euroopas ei ole religioon tänapäeval nii tugevasti inimeste identiteeti kujundav jõud, kui ta on Ameerikas, kus sellel on ajaloolised põhjused (religioonil on olnud eriline roll Ameerika identiteedi kujunemisel, kuna suur osa kolonistidest olid religioossed pagulased; fundamentalistlikku kristlust mõistetakse esivanemate usu alalhoidmisena jne).

Umbes samal ajal, kui Ameerika protestantide hulgas hakkas levima fundamentalism, tekkis Euroopas nn antimodernistlik liikumine, millel on mitmeid sarnaseid jooni fundamentalismiga. See liikumine tekkis tollases roomakatoliku kirikus paavst Pius X valitsusajal (1903–1914). Erinevalt protestantlikest fundamentalistidest, kes rõhutasid ja rõhutavad, et kõigis (st mitte ainult usulistes) küsimustes peab olema ülimaks autoriteediks Piibel, oli antimodernistliku liikumise märgusõnaks «traditsioon», mistõttu liikumise ideede toetajaid on nimetatud ka «traditsionalistideks».

Antimodernistlik liikumine rõhutas vajadust hoida kinni apostlite aega ulatuvast traditsioonist (mis väideti olevat ajas muutumatu) ning vastustas nagu fundamentalistidki teaduslikku piibliuurimist, loodusteaduslikku mõtteviisi (sealhulgas evolutsiooniteooriat), aga ka näiteks sotsialismi ja naisõiguslust kui «moodsa aja eksitusi». 1907. aastal hakati nõudma kõigilt, kes soovisid saada preestripühitsust, et nad ütleksid lahti kõigist «moodsa aja eksitustest».

Kuigi see nn antimodernismi-vanne tühistati kuuskümmend aastat pärast selle kehtestamist, leidub mõtteviisi, mida see vanne väljendas, roomakatoliku kirikus kuni tänaseni. Et see on nii ka Eestis, väljendub kasvõi selles, et mitte just kuigi ammu avaldas Elukultuuri Instituut eesti keelde tõlgituna Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri raamatu «Surmakultuuri arhitektid», kus viimaste hulka arvatakse nii Simone de ­Beauvoir, keda peetakse üheks feminismile alusepanijaks, kui ka Charles Darwin.

Kuigi fundamentalismi meenutavaid tendentse on leitud ka näiteks judaismist ja hinduismist, on kõige tuntum siiski islami fundamentalism. Viimase tekkeajaks peetakse 1920. aastaid, mil Egiptuses tekkis Moslemivennaskond, mis on üks vanimaid, ent siiski vaid üks paljudest fundamentalistlikeks nimetatavaist islamiorganisatsioonidest. Laiemalt sai islami fundamentalism tuntuks siiski pärast 1979. aastat, mil Iraanis toimus islamirevolutsioon (sellest ajast alates kasutatakse mõistet «islami fundamentalism» ka teaduskirjanduses).

Islami fundamentalismi (mis ei ole, nagu ka kristlik fundamentalism, ühtne liikumine, vaid üldnimetus teatud suundumustele islamis) iseloomustab sallimatus kõige mitteislamliku suhtes, islami õiguse (šariaadi) kõige rangemate tõlgenduste pooldamine, soov pöörduda tagasi elukorralduse juurde, mis meenutab võimalikult palju islami esimestel sajanditel valitsenud elukorraldust, ning valmisolek kasutada selle eesmärgi saavutamiseks vägivalda.

Nagu üksteisest erinevad usundid, nii on erinev ka nende fundamentalism. Ometi on mõned jooned, mis on neile kõigile ühised. Iga fundamentalismi kõige iseloomulikumateks joonteks on terav vahetegemine «meie» ja «nende» vahel (kusjuures viimaste hulka ei loeta mitte ainult teiseusulisi, vaid ka neid oma religiooni järgijaid, kes ei jaga fundamentalistide seisukohti), kriitilise mõtlemise mittelubamine usuküsimustes, rigoristlikud moraalipõhimõtted, mineviku idealiseerimine ja mineviku elukorralduse pidamine jumalikuks normiks ning soov kehtestada oma põhimõtteid kogu ühiskonnale (kui vaja, ka repressiivsete vahenditega).

Monoteistlikes usundites on fundamentalism tavaliselt seotud ka apokalüptilise mõtteviisiga, mis näeb kogu maailma Jumala ja Saatana vahelise võitluse paigana. Fundamentalistid usuvad, et nemad võitlevad selles sõjas Jumala poolel, kõik mittefundamentalistid seevastu seisavad Saatana teenistuses. Kõiki ühiskonnas aset leidnud muutusi, mida fundamentalistid vastustavad, vaatlevad nad tavaliselt taganemisena algsest jumalikust korrast ja õigest usust.

Miks fundamentalism tekib? Kui islamimaailmas on fundamentalism olnud religioosne vastureaktsioon lääne kolonialismile ja imperialismile (mida on tajutud ka vaimse rõhumisena), siis läänemaailmas võib seda mõista kui moderniseerumisprotsessi pahupoolt. Kiired ja radikaalsed muutused, mis on viimase pooleteist sajandi jooksul lääne ühiskonnas toimunud (urbaniseerumine, industrialiseerumine, patriarhaalse peremudeli hääbumine, moraali, eriti seksuaalmoraali puudutavate arusaamade muutumine) ja nendega käsikäes käinud muutused mõtlemises ja maailmatunnetuses (teadusliku mõtteviisi levik, kriitilisus autoriteetide suhtes, pluralism) on osa inimeste meelest seadnud kahtluse alla nende religioosse identiteedi, mis on tekitanud neis ebakindlustunde.

Fundamentalistlikud kristlased tunnistavad, et tunnevad end olevat moodsa, ilmaliku maailma surve all. Fundamentalism on seega nende katse seista sellele survele vastu, et säilitada seeläbi oma usulist identiteeti. Siiski moodustavad fundamentalistid Euroopa kristlaskonnast vaid vähemuse. Tänapäeva lääne ühiskond pakub häid näiteid ka selle kohta, et kristlus ei pea olema ilmtingimata sõjajalal ilmaliku ühiskonna ja selle mõtteviisiga, vaid et nende vahel võib valitseda ka rahumeelne sümbioos.

Suurele osale Lääne-Euroopa kristlastest ei ole probleemiks tunnistada evolutsiooniteooriat, teaduslikku lähenemist Piiblile, demokraatiat, soolist võrdõiguslikkust ja teisigi tänapäeva lääne ühiskonna aluspõhimõtteid. Fundamentalistide meelest pole kristlased, kes neid asju tunnistavad, aga loomulikult «päris kristlased».

Nagu mujal Euroopas, nii on ka Eestis fundamentalismi poliitiline mõju pea olematu. Seda näitab juba ainuüksi fakt, et erakond Eesti Kristlikud Demokraadid (varasema nimega Eesti Kristlik Rahvapartei), kuhu on koondunud palju fundamentalistliku ristiusukäsitluse pooldajaid, pole valimistel kogunud just kuigi palju hääli. Seepärast võidakse küsida, mis on tavalisel keskmisel religioonikaugel eestlasel pistmist fundamentalismiga. Ega ei pruugigi olla.

Samas võib meist igaühe postkasti saabuda aga ka näiteks selline kutse: «Armas sõber, oled väga oodatud ühele väga põnevale loengule maailma loomisest ja usust kogu Piiblisse. Paljud mitteusklikud teadlased, kes pooldavad evolutsiooniteooriat, arvavad, et elu maal on palju vanem. Järjest rohkem suurem hulk teadlasi kinnitavad vastupidist, et elu maal on palju «noorem». Paul Abramson USAst annab vastused küsimustele elu vanuse kohta maal ja usu kohta kogu Piiblisse kui Jumala Sõnasse. Oodatud on eriti need, kes pooldavad evolutsiooniteooriat. Samuti ka kõik need, kes tahavad saada juurde teadmisi, et jagada tõde ka oma sõpradele.»

Fundamentalism on tegelikult meie kõrval alati olemas ja seepärast on meil ka võimalus temaga kohtuda. On hea, kui oleme sellisteks kohtumisteks ette valmistatud ja mõistame, millega meil on tegemist.