Aimar Altosaar: hädas pehme varaga

Aimar Altosaar Foto: Erakogu

Ettevõtja ja MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik aktivist Aimar Altosaar kirjutab, et Eestis peaks olema ka sotsiaalse sidususe ministeerium, mis arendaks koostöövõimet ja usaldust ühiskonnas tervikuna ning võiks täita ka rahvastiku- ja regionaalministri ülesandeid.

Eestis on rahvast piisavalt, et majandus oleks väga konkurentsivõimeline ning inimeste elatustase ja elukvaliteet oleksid Euroopa parimaid. Majanduse turgutamine võõrtööjõu sissetoomise või loodusressursside müügiga on vaid lühiajalist edu pakkuvad lahendused, kestliku lahendusena ei kasutata neid tänapäeval enam üheski arenenud riigis. Tõeline arengujõud ja hindamatu varandus on riigi elanikkond ise, mida kahjuks liiga sageli ei osata hinnata.

Oma väikest riiki teist korda saja aasta jooksul üles ehitades oleme teinud palju väga õigeid asju. Oleme loonud riigi kõvavara – Eestis kehtib tänapäevane seadusandlus ning toimivad avaliku võimu institutsioonid, Euroopa Liidu, OSCE ja NATO liikmesuse saavutamisest rääkimata.

Hätta oleme aga jäänud pehme varaga, see tähendab, inimeste koostöövõime ja usaldusega, mis omakorda viib selleni, et ühiskond ja riiklikud institutsioonid võõranduvad üksteisest ning majanduse tootlikkus jääb kehvaks.

Maailm on jätkuvalt veel kõvade tehnoloogiate, loodusressursside ja rahalise efektiivsuse usku. Suured riigid on läbi aegade ikka panustanud tehnika ja raha jõumängudesse, sest sealt tuleb kiire kasum ja turvalisus. Kuid isegi suured, vähemalt vabadust ja demokraatlikke väärtusi hindavad riigid on hakanud pöörama tähelepanu pehmetele väärtustele ehk inimlikkusele. On hakatud mõistma, milline tohutu jõud on sidustatud ühiskonnal.

Seda olulisemad on need väärtused väikestele riikidele ja väikesearvulistele rahvastele. Nemad saavad rahvusvahelises konkurentsis püsida vaid tänu oma nutikusele, haritusele, oskusele leida uuenduslikke lahendusi, täita nišše, mida suured liiga väikeseks põlgavad. Väikeriikide peamine eelis on võimalus luua ja hoida sellist ühiskonda, kus valitsevad tugevad usaldussidemed ning kus iga inimene on hinnatud, kogukonna väärika liikmena alati austatud.

Eesti potentsiaali ja uute arenguvõimaluste avamiseks vajame üleriigilist institutsioonidevahelist kokkulepet, et koostöö, kaasamine, ühiste huvide otsimine ja toetamine ning kogukondlike suhete tugevdamine oleks meie kõigi prioriteet. Nii avalik kui ärisektor, nii poliitikud kui vabaühendused peavad aktsepteerima, et paremate inimestevaheliste suhete nimel ja riigisiseste usaldussidemete edendamiseks tuleks valitsuses luua sotsiaalse sidususe ministeerium.

Uus ametkond võtaks muu hulgas endale senise regionaalministri ja varem eksisteerinud rahvastikuministri funktsioonid, kuid sotsiaalse sidususe ministeeriumi ülesannete spekter oleks palju laiem.

Alljärgnevalt toon ära mõned ülesanded, mida sotsiaalse sidususe ministeerium täitma peaks.

Esiteks peaks see ministeerium juhtima riigistruktuuride ja eraettevõtjate tähelepanu noortele inimestele, kelle õhin, energia, innukus ennast tõestada ja värsked ideed on suur väärtus ja potentsiaal igale ettevõttele, mis seab endale kaugemad eesmärgid. Kui me jätame kooli lõpetanud inimesed tänavale, kaotavad nad innukuse ja usu ennast Eestis realiseerida. Nii siirdub see väärtuslik ressurss mujale või hajub sotsiaalsesse passiivsusse.

Teiseks tuleb haarata uuskasutusse keskealiste ja vanemate inimeste kogemused ja elutarkus, mis on iga ühiskonna kullafond. Tööandjate ja otsustuskodade tähelepanu tuleb juhtida kahetsusväärsele asjaolule, et inimesed tunnistatakse vanaks aastakümneid enne, kui nende tegelik töövõime väheneb. Ent tänapäeval on järjest vähem töid, mida ei suudaks teha ka terve pensioniealine inimene.

Vanematel inimestel on otsustav roll sidustada perekondi, kogukondi ja ühiskonda. See on olnud inimkonna iidne tava, sest vaid põlvkondade koostoime ja vastastikune austus on iga ühiskonna kestlikkuse eelduseks. Nooremate arendatav tehnoloogiline innovatsioon vajab ka sotsiaalset innovatsiooni ja selles on vanemad inimesed tugevamad.

Kolmandaks tuleb suurendada usaldust kui ressurssi ühiskonnas. Meil tuleb vältida selliseid seaduseid ja regulatsioone, mis toovad kaasa põhjendamatult suure vastasseisu sotsiaalsete rühmade vahel ja muutuvad sotsiaalse dialoogi takistajateks.

Sotsiaalse sidususe ministeerium peab tagama, et poliitiline ja avalik võim oleksid pidevas suhtluses ülejäänud ühiskonnaga ning vajalikke muudatusi kavandatakse koos asjassepuutuvate inimeste ja organisatsioonidega. Hoiduda tuleks sellisest asjaajamisest ja otsustusprotsessist, mis võib avalikkusele näida kitsaste erihuvide esindamise või tagatoapoliitikana.

Neljandaks tuleb taastada ühistute kui tõhusa ja ühiskonna sidusust suurendava ettevõtlusvormi maine ning luua nende arenguks piisavad tingimused. Samuti tuleb veenda ettevõtjaid ja organisatsioonide juhte kasutama nüüdisaegseid tootlikkuse suurendamise meetodeid. Need aitavad olulisel määral vähendada materjalide, energia ja aja raiskamist ning näitavad, kuidas usaldus oma töötajate suhtes, nende kuulamine ja kaasamine töökorralduse juhtimisse võib tootlikkust hüppeliselt suurendada. Selliselt timmitud tootmine muudab ettevõtted kasumlikumaks ning lubab töötajatele maksta konkurentsivõimelist palka.

Viiendaks tuleb aidata ettevõtjatel leida häid ja kogenud nõustajaid, kes aitaksid luua tooteid ja teenuseid, mis jõuaksid lõpptarbijale võimalikult lähedale, see tähendab, et maksimeerida tuleb lisandväärtust. Ka Eestis on silmapaistvaid tööstusdisainereid, ärimudelinõustajaid ja välisturgude eksperte, keda usaldades võiksid meie ettevõtted olla mitu korda edukamad.

Veel enam võib aga vajalikku oskusteavet olla riikides, mida tahame näha oma sihtturgudena. Kui mõistame, et tootmine on midagi sellist, mida inimesed teevad teistele inimestele, ning kohapeal jalgrattaleiutamise asemel on mõistlik kasutada läbiproovitud oskusi ja pikaajalise praktika käigus kogutud teadmisi, siis muutume ka majanduslikult edukamaks ja dünaamilisemaks.

Kuuendaks peab tekkima koostöövajadus ja -õhkkond ametkondade ja ministeeriumide vahel, koostöövõrgustike ja -ühenduste loomist tuleb stimuleerida riiklike ettevõtlusfondide kaudu.

Kõik Eesti organisatsioonid peavad võtma suuna koostööle ja õppima ühiste sihtide seadmise oskust. Sidustamata ühiskonna ja koostöövõimetu majanduse konkurentsivõime jääb kängu, eriti kui konkureerivates majandustes, näiteks Skandinaavias osatakse ühiseid huve ära tunda ja nende eest seista.

Seitsmendaks peame eemaldama tõkked ettevõtlusvabaduselt, mis on kuhjunud õiguskaitsesüsteemi äärmise bürokratiseerumise ning teiste riigistruktuuride ettevõtlikkust ja ettevõtlust alla suruva toimimispraktika tõttu. Eesti noorte ettevõtlushuvi on praegu väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt ning seetõttu tuleb analüüsida kõiki selle huvi allasurumise põhjuseid ning võimalusi nende kaotamiseks.

Ettevõtlus tuleb noorte jaoks muuta eelistatuimaks ja positiivseks eluvalikuks. Inimeste aktiivsust, ettevõtlikkust, tegutsemis- ja riskijulgust tuleb kasvatada algkoolist alates, mis tähendab koostöövõimekuse, teiste inimestega arvestamise, kuulamise ja eneseväljendamisoskuse arendamist. Need on samad võimed ja oskused, millel püsib stabiilselt edukas ja sidus ühiskond.

Eesti muutumine sidusa ühiskonna ja kõrge elukvaliteediga timmitud riigiks ei toimu üleöö. Meil ei ole mõtet kopeerida üks-ühele praeguste heaoluriikide edumudelit, vaid me peame toetuma oma sisemisele sotsiaalsele kapitalile, mille kasvatamine muutub maailmas igal pool järjest aktuaalsemaks.

Väikese riigina on meil võimalus olla taas teistest ees. Loogem siis selle, kõige hinnalisema ressursi arendamiseks riiklik institutsioon – sotsiaalse sidususe ministeerium. See oleks hea algus ja tugev signaal kõigile inimestele, kes tahavad näha Eestit maailmas eduka ja kodus hubase riigina.