Toomas Kiho: miks kolmveerandrahvavõim?

Toomas Kiho Foto: Pm

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kirjutab, et lastele hääle­õiguse andmise vastu ei ole tegelikult ühtki mõistlikku argumenti.

Üllataval kombel on idee anda lastele hääleõigus sattunud õige mitmelt poolt rünnaku alla. Kusjuures need rünnakud ei taba mitte asja tuuma, vaid vaatlevad ettepanekut pelgalt läbi poliittehnoloogilise kõverpeegli. Ei vaevuta analüüsima ega hindama idee ürgdemokraatlikku sisu, ja kummalisel kombel ei tee seda ka idee eestkõnelejad ise, keskendudes retoorikas ikkagi valijagruppide huvidele, nagu näitas ülemöödunud nädalal aset leidnud väitlus Postimehes (18.10).

Lihtsalt öeldes ei ole Andrei Hvostovi ja tema mõttekaaslaste väljakäidud mõte mitte geniaalne viis püüda lastega perede hääli, aga paraku just sellest vaatepunktist pärinevad autoriteetsete kirjutajate vasturepliigid.

Väljendatakse hirmu mõne hüpoteetilise (vaevu imetajate klassi liigituva) «paljunemisfriigi» hääletusvõimsuse ees, aasimisi pakutakse viljatustohtritele või spermadoonoritele viit tuhandet lisahäält, tögatakse erakondi, et need suunaksid uues olukorras oma pilgud pensionäride asemel võitlusesse noorte perede lapsevanemate huvide/häälte eest jne. Ahastatakse, et just vanadel on häda, noortel polevat muret mingit jne.

Üsna arusaamatult on koguni arvatud, et tegu olevat teatud poliitikute kavala nipiga juhtida tähelepanu kõrvale omaenda tegematajätmistelt sotsiaal- ja perepoliitikas ning asetada oma ülesanded valija kaela.

Tegelikult ei ole laste hääleõiguse idee tuum ka mitte rahvastiku juurdekasv ega iive. Vaevalt usutav, et lapse lisahääl, mida saaks ühe või kaks korda nelja aasta sees kasutada, paneb peresid massiliselt lapsi sünnitama. Seetõttu on märgist mööda ka demograafiline iroonia, mis idee vastaste leerist kõlab.

Hoopis kõverad on aga ründajate viited, millega laste hääle idee püütakse absurdi arendada, à la anda naistele lisahääl lahendamaks võrdõiguslikkuse probleemi (huvitav, kuidas sugudevaheline häälte ebavõrdsus võiks sugudevahelist võrdõiguslikkust suurendada?).

Üldse ei pöörata aga tähelepanu asja protodemokraatlikule tuumale: lapse hääleõigus on lihtsalt järgmine samm demokraatia arenguteel. Tõsi, idee on uudne ja maailmas varem rakendamata, ja küllap just osalt sellest johtubki ka loomuliku esmareaktsioonina vastuseis, mida alateadlikult põhjendatakse siis kõiksugu otsitud poliittehniliste või antidemograafiliste väidetega. Rääkimata siis veel sellistest kaalutlustest, mis käivad kaasas eestlasliku alaväärsuskompleksiga: kui kusagil maailmas lastel hääleõigust pole, «no kuidas siis meie...».

Pandagu siiski tähele, et on olnud aegu, kus Eesti on sellest kompleksist täielikult üle olnud ja julgelt tegutsenud: näiteks kui kehtestas 20 aasta eest proportsionaalse tulumaksu. Ent nii nagu ühetaoline tulumaks pole Eesti leiutis, pole seda ka laste valimisõigus.

Vahest tuntuim teoreetik, kes laste valimisõigust on põhjendanud, on ameerika rahvastikuteadlane Paul Demeny. Kuid ideed on mitmes riigis arutatud päris parlamendi tasandil – näiteks Saksamaal viimasel kümnendilgi vähemalt kahel korral (2003. ja 2008. aastal), Prantsusmaal aga juba 1920. aastail, ning kuigi vastuvõtmiseni pole jõutud, pole sellest ka väga kaugele jäädud. Arutelud on käimas Ungaris, Jaapanis ja mujalgi.

Võib öelda, et tegu on lihtsa demokraatia kasvuraskusega, kuna valimisõiguse andmine järjest uutele kodanikurühmadele, kellel see varem puudus, on demokraatia arenemisega kaasas käinud nähe aegade algusest peale. Kui suur oli hääleõiguslike inimeste osakaal demokraatia sünni ajal antiikmaailmas? Ja kui suur on see praegu?

Samasugused küsimused ja vastuseisud, nagu praegu laste puhul, olid jutuks ka siis, kui valimisõigus anti meeste kõrval ka naistele. Milleks naistele see, kas see tähendab nüüd poliitika lõppu, riigivalitsemise feminiseerumist? Või veelgi varem, kui valimisõigus laiendati maja- ja maaomanike kitsast ringist väljapoole kõigile meeskodanikele – ka siis leidus vastuseisu, et milleks see, kas see tähendab poliitika proletariseerumist jne?

Midagi sellist ei ole demokraatlikus maailmas juhtunud, demokraatia on saanud ainult tugevam, täielikum – selles mõttes, et valimisõiguse andmisega üha laiematele kodanikuringidele on ka esindusdemokraatia kogud, rahvaassambleed ja -parlamendid saanud toetuda üha laiapõhjalisemale kodanikkonna segmendile. Niisamuti on aegade möödudes kadunud ka rassilised, usulised ja muud piirangud. Ning vastavalt vajadusele on aegade jooksul riikides muudetud ka seadust, laiendades valimisõiguslike kodanike ringi, kaasates sinna järjest varem soo, rassi, usu, varanduse, kirjaoskuse vm alusel diskrimineeritud rühmad.

Ka vanusepiiri on langetatud: 70 aastat tagasi oli see valdavalt üle 20, sealhulgas Eestis 22, nüüd on enamikus riikides jõutud 18, mõnel maal aga 16. eluaastanigi. Lapsed on seetõttu valimisõiguse ootejärjekorras täiesti loomuliku kategooriana. Miks peaks see osa kodanikkonnast olema ilma valimisõiguseta? Selle kasuks ei ole ühtki mõistlikku argumenti peale praegu kehtiva traditsiooni (ja meie enda tehtud seaduse). See aga ei saa olla ega jääda argumendiks. Sest ei tava ega toona kehtinud seadus lubanud omal ajal ka maatameeste, naiste jts hääleõigust, oli aeg, kus see oli ennekuulmatu!

Ometi, mida sügavamalt ja laiemalt hakati tunnetama demokraatia kui valitsemiskorra sisu, seda laiemaks on läinud ka valimisõiguslike kodanike ring. (Vastupidist tendentsi, kus valimisõigust taas kitsendama asutaks, pole võimalik täheldada, kuigi tuleb tunnistada, et näiteks see, et hääleõigus on olemas vanadusest lapsemeelsetel, loob hoopis kõveramaid mängumaid parteidele häälte meelitamiseks ning valimistulemuse mõjutamiseks, kui seda on lastega pered.)

Niisiis on Eestil lastele valimisõiguse andmisel – ka siis, kui seda nende eest realiseerivad nende vanemad ja eestkostjad – võita demokraatliku maailma lipulaeva roll. Kui demokraatia on rahva võim, ning rahvas koosneb vanadest ja noortest, naistest ja meestest, suurtest ja väikestest jne, siis miks ometi peaks selle võimu teostamisest umbes veerandi jagu rahvast (lapsed) kõrvale jäetama…