Rahumägi: teadliku tegutsemise puhul sissetungija vastu on seadus alati koduomaniku poolel

Jaanus Rahumägi. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti politsei soovitab oma kodust vargad avastanud inimesel mitte sekkuda ja reeglina on see vastutustundlik seisukoht. Teadliku ja tasakaaluka sekkumise puhul on aga seadus alati koduomaniku poolel, kirjutab ettevõtja ja poliitik Jaanus Rahumägi.

Politsei soovitused vargale peale sattudes teda leebelt kohelda on kantud kartusest, et oskamatu tegutsemise korral varga kinni pidamisel võib inimene ise sattuda ohtu. Ja see oht võib olla suurem kui võimalik varaline kahju varguse läbi.

Politsei seisukoht jälgida ja mitte sekkuda varga tegusemisse on vastutustundlik seisukoht. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et kui öösel kell kolm tuleb teie magamistuppa teadmata kavatsustega mees on unesegases olekus väga raske kaitseks vajalikku jõudu doseerida. Ja seetõttu võib hiljem kohtunikul tekkida kohtumenetluses õigustatud küsimus, kes oli tegelikult kannataja ja kes ohver.

Oluline on siiski teada, et igal inimesel on põhiseaduslik õigus ja ka kohustus ise enda, oma lähedaste ja oma vara kaitseks. Hädakaitse seisundis on igal inimesel õigus ka teist inimest tappa enda või teiste kaitseks, kuid sellisel puhul peab olema vahetu oht inimeste elule. Selle hilisem kohtulik tuvastamine sellisena, nagu teie seda nägite võib osutuda aga väga keeruliseks.

Konflikt peitub siin selles, et ootamatu ründe korral võib inimene oma olukorda üle hinnata aga hilisemas kohtumenetluses tulevad arvesse kõikvõimalikud nüansid, mida ülikõrges emotsionaalses pinges ei osata alati kiiresti hinnata. Samuti näiteks relva omades peab teadma, et absoluutne enamus surmasid relva läbi tsiviilmaailmas saabub läbi omaniku enda või tema lähedase relva. Ehk relva omades, peate olema kindlad, et suudate seda kasutada kriisisituatsioonis õieti ja näiteks varas ei võta teilt seda ära ning ei kasuta seda hiljem hoopis teie vastu. Vastasel korral pole mõtet relva kunagi soetada.

Ka teie koju tunginud varas on pinges ning vahele jäädes võib tema käitumine olla veel ettearvamatum, kui teie enda unesegune kaitseoeratsioon. Eestis on arvestatavat kohtupraktikat surmava jõu kasutamisel enese ja vara kaitseks ning relva omades tuleb lihtsalt enese jaoks hästi läbi mõelda ja ka treenida olukorrad, kuidas-millal relva kasutada.

Enesekindla ja teadliku tegutsemise puhul sissetungija vastu on seadus alati koduomaniku poolel. Kuidas ootamatus konfliktolukoras seda saavutada on iseküsimus ja igaüks peab ise suutma seda adekvaatselt hinnata ja vastavalt sellele ka oma elu sättima. Peamine on meeles pidada, et me oleme kaitsjad. Kui on oskusi ja võimekust, siis võime olla ka kinnipidajad. Aga me ei ole mitte kunagi karistajad. See on igas ühiskonnas riigi monopol.

Oluliselt lihtsam ja vähem närvesöövam on teha kõik, et ennetada sissetungimisi. Kui me läheme magama on parim viis lukustada kõik välisuksed-aknad ja valvestada kõik ruumid, mida me öösel ei kasuta. See annab kindluse ja rahuliku une, et samal ajal, kui me magame ei jaota teises toas keegi meie vara enda kasuks ümber.

Lisaks sellele saabub häire korral tavaliselt turvafirma olukorda kontrollima ja konflikti eskaleerudes on tulemas inimesi appi. Samuti saab infot alternatiivselt ka politsei.

Loomulikult toimib see loogika ainult siis, kui politsei suudab meid kaitsta, peale seda, kui me oleme politsei poole pöördunud. Kui politsei ei ole usaldusväärne lüli selles ühiskondlikus kaitseahelas ja põgeneb ise pättide eest jättes meid laamendavate kaakidega üksi ning seda demonstreritakse kogu riigis läbi televisiooni kõigile, on vaid aja küsimus, millal aktiivsema  kodanikud hakkavad kaitse piire ületama, sest nad ei ole riigi kaitse-karistus monopolis enam kindlad, pered vajavad aga kaitset.

Seetõttu peavad politsei juhid mõtlema rohkem politsei autoriteedi hoidmisele, mitte hädaldama ja vajadusel suutma adekvaatselt jõuliselt reageerida, et oleks selge kelle käes on riigis jõumonopol.

«Pealtnägijas» nähtud inimeste üksi pättide meelevalda jätmine peale seda, kui nad olid hädas politseilt abi palunud, uskumatu uimerdamine ja politseiametnike hilisem soigumine televisioonis õõnestab, mitte ainult politsei vaid kogu riigi autoriteti.