Sõõrumaa: kurjategija tõrjumise legaliseerimine tooks lisaohud

Urmas Sõõrumaa. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Kuigi Eestis on viimasel ajal esinenud juhtumeid, kus vargad tegutsevad otse omaniku silme all, ei ole koduomaniku õiguste laiendamine kurjategijatele vastuhaku hõlbustamiseks kõige õigem tee, kirjutab ettevõtja ja turvafirma USS omanik Urmas Sõõrumaa.

Iga teadliku ja vastutustundliku kodaniku otsene kohus on käepäraseid vahendeid kasutades reageerida õiguserikkumisele, mille tunnistajaks ta osutub kas siis omal territooriumil või väljaspool. Samas politsei ja turvaala asjatundjad ei väsi kordamast, et tavakodanik ei tohiks vahetult sekkuda kurjategijate tegevusse. Kuigi tundub, et siin on vastuolu, siis tegelikult seda ei ole.

Tavakodaniku esmane kohustus on ikkagi õiguserikkumisest teatamine, mitte olukorra füüsiline lahendamine. Tema esmane «käepärane vahend» ei ole isiklik ihuramm ega kõva ese, millega pätile pähe virutada, vaid  mobiiltelefon või muu sidevahend. Tegutsemine ohuolukorras adrenaliini ja hetkeemotsiooni mõjul võib aga lõpetada või rikkuda inimese enda elu.

Paljudes riikides on isegi professionaalsetel turvatöötajatel keelatud siseneda objektile, kus parajasti viibivad kurjategijad. Nad peavad fikseerima olukorra, edastama info ja ootama politseijõudude saabumist, kellel on vastav väljaõpe, vastavad õigused ja vahendid.

Seadus paneb paika hädakaitse piirid olukordadeks, kus keegi ründab otseselt ja füüsiliselt meie elu ja tervist. Sellisel juhul on meil õigus rünnak tõrjuda, kasutades selleks just sellised võtteid ja vahendeid, mis ründaja tagasi löövad, kuid mitte ka rohkem. Vastasel korral on oht ise kuriteosüüdistusega kohtu alla sattuda.

Olukorras, kus rünnatakse mitte otseselt meid, vaid meie vara, peaksime esmalt meeles pidama, et ükski vara ei ole väärt meie elu ja tervist. Me ei tea kunagi, kellega meil kurjategija näol tegemist on, mida ta oskab või mis vahendeid valdab.

Kui me ei ole just eriteenistuse professionaalid, ei oska me olukordi adekvaatselt hinnata ega sekundite jooksul analüüsida. Ei piisa sellest, kui oleme enda meelest tugevad ja osavad. Ka üks poksi maailmameister kaotas hiljuti kurjategijate tegevusse sekkudes elu, ta lasti lihtviisil maha.

Õigus kasutada teatud tingimustel tulirelva isikute vastu, kes on tunginud meie territooriumile, on tegelikult oht kuubis. Kes tavakodanikest on sajaprotsendiliselt pädev hindama neid «teatud tingimusi»? Kas oleme alati valmis hetkeliselt aru saama, kas pimedas meie aeda sisenenud imelik isik on varas, röövel või näiteks läheduses juhtunud autoavarii ohver, kes otsib ise abi, või ka miks mitte lihtsalt ruumitaju kaotanud psüühiliselt haige inimene?

Loeme iga päev ajakirjandusest, kui palju eksivad süü määratlemisel kohtud ka pärast kuude- ja aastatepikkust asjaolude veeretamist. Miks me siis arvame, et me ise oleme need õiged kohtumõistjad olukordades, kus aega on vaid sekundi murdosa?

Mis juhtub, kui laseme maha inimese, kes ajab küll ebaadekvaatset juttu, kuid ei kujutanud tegelikult reaalselt ohtu? Kas Soome peaministri ihukaitsjad oleksid pidanud kohe maha kõmmutama mehe, kel oli kaasas leivanuga? Tuletagem meelde, et see mees pärast kinnipidamist hoopiski vabastati.

Lõpuks: kui paljud üldse suudavad rahulikult ja õnnelikult edasi elada teadmisega, et on võtnud inimeselt elu? Mis toimub inimese psüühikaga peale seda?

Seega arutlused teemal, kas kodu- või firmaomaniku õigusi kurjategijate tõrjumiseks oma territooriumilt tuleks laiendada, võivad küll olla akadeemiliselt huvitavad, aga ühiskonnale annaksid need siiski täiesti vale signaali. Selle asemel on vaja – ka riigi poolt - laiemalt selgitada, milliseid preventiivseid abinõusid on võimalik igal kodanikul rakendada, et ründeid ennetada ja välistada.

Tänapäeval on olemas väga lai valik tehnilisi vahendeid, mis on kasutatavad erinevates olukordades ja mille hinnad algavad piltlikult öeldes ühest eurost. Eesmärk peaks olema kaitsta oma kodu ja vara  sellisel viisil, et kurjategijad meile külla ei kipukski, kui aga siiski, siis oleks tagatud informatsiooni kiire liikumine professionaalsetele teenistustele, kelle ülesandeks on juba reaalne tegutsemine.

Mida rohkem on teadlikkust ja arusaamist, seda vähem läheb tarvis musklijõudu. See põhimõte kehtib, muuseas, ka elus laiemalt.