Miks ei ole õpikuid ehk Palgist ja pinnust

Õpikud. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Tiina Vapper uurib selle nädala Õpetajate Lehes, miks kooliõpikud hilinevad ja õigeks ajaks valmis ei saa.

Vastuseks küsimusele, miks õpikud õigeks ajaks valmis ei saa, vastab Koolibri kirjastuse peatoimetaja Kadri Haljamaa, et põhjuseks on liiga kiire tempo. «Mitmele klassile tuleb teha kõikide ainete õpikud ühekorraga, õpikuid aga kirjutavad valdavalt ühed ja samad inimesed, kes teevad seda oma põhitöö kõrvalt − eelmise aasta septembris said nad vaevalt ühe õpiku valmis ja kohe hakkasid järgmist tegema.»

Kirjastuse Avita peatoimetaja Ly Kriiska räägib, et enne uute põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade kinnitamist 2010. aastal pöördus viit õpikukirjastust esindav kirjastuste liit haridusministeeriumi poole palvega lükata uute õppekavade rakendamine aasta võrra edasi. «Ühe aastaga ei ole võimalik teha uusi õpikuid, inimvõimetel on piirid. Leidsime, et õpikute valmimiseks, õpetajate täienduskoolituseks, ainekavade tegemiseks on vaja anda rohkem aega, aasta on selles valdkonnas lühike aeg. Minu teada pöördusid sama sooviga ministeeriumi poole ka õpetajad. Mitte midagi ei oleks juhtunud, kui õppekava oleks rakendatud sellest sügisest.»

Õpikud ei ole hilinenud

Ministeerium õppekava rakendamist edasi ei lükanud, küll aga andis välja dokumendi, kus on selgelt kirjas, et olemasolevaid õpikuid on võimalik kasutada kuni tavapärases tempos uuendatud õppekirjanduse valmimiseni, räägib Ly Kriiska. «Nii et selles mõttes ei ole õpikud hilinenud. Kui 1996. aastal uuele õppekavale üle mindi, oli õpikutega sama olukord − õppekava rakendati liiga kiiresti. Arvan, et see probleem on ajutine.» Samas tunnistab õpikukirjastuse juht, et probleem tekib gümnaasiumiõpikutega. Seaduse järgi peavad 1. septembril 2013. uuele õppekavale üle minema kõik klassid, ka gümnaasium. 2014. aasta kevadel rakendatakse uut gümnaasiumieksamite süsteemi. «Kogu õppekirjandust pole selleks ajaks reaalne uuendada. Reaalsem oleks see aastaks 2015,» usub Ly Kriiska. «Gümnaasiumi õppekava muutus kardinaalselt, palju on valikkursusi, mille materjale meie ilmselt välja ei anna, sest ei oska ega suuda seda neid lühikese ajaga teha. See on suur ja aeganõudev töö. Praegu keskenduvad kõik kirjastused põhiõpikutele, sest kohustuslikud ained peavad olema kaetud. Alles siis saab hakata koostama valikõpikuid. Mõistlik on viia koolis muudatusi sisse sammhaaval, mitte teha kannapöördeid. Kui väitsime, et vajame vähemalt kaht aastat, et kvaliteetsete õpikutega välja tulla, siis teadsime, mida räägime: praegu on 1., 4. ja 7. klassil kõik õpikud olemas, osas ainetes isegi mitu.»

Seetõttu on Avita peatoimetaja jaoks arusaamatu haridusministeeriumi otsus just nüüd õppekirjanduse väljaandmisesse sekkuda. «Ministeerium nõustus, et aastaga pole võimalik õpikut välja anda, koostas isegi paberi selle kohta, et eelmised õpikud võivad olla kasutusel kuni uute valmimiseni, ja nüüd tuleb äkki loosungiga, et nemad peavad sekkuma! Vabandust, aga see kõlab nagu tšuktši anekdoot! Pealegi, milles seisnevad ministeeriumi uuendused? Nõuded retsensendi kvalifikatsioonile on ka praeguses määruses, retsensentide nimed on õpikutel kirjas, kõik see on täiesti piisav, et tagada õpiku kvaliteet. Tahaksin näha nimekirja neist hirmsatest vigadest, mis uue õppekava järgi valminud õpikutes on. Täpselt samuti nagu ministeerium soovime ka meie laiendada õpikuautorite ringi, ehkki see on suhteliselt keeruline. Rahvusvaheline võrdlusanalüüs toimub meil juba ammu. Loosungeid võib hõigata, pigem tahaks teada, kes, millal ja kuidas teeb. Millest selline arvamus, et keegi kuskil teab paremini, kuidas õpikuid teha, kui need, kellel on aastatepikkune kogemus?» küsib Ly Kriiska.

Koostöösoov

PGSi muutmise eelnõu, millega kavandatakse muudatusi ka õppekirjandusega seoses, ministeerium kahele suuremale õpikukirjastusele ega kirjastuste liidule tutvumiseks ja kommenteerimiseks ei saatnud, ütleb Ly Kriiska. «Seega ei vasta tõele ministeeriumi väide, et õppekirjandusega seotud muudatuste üle on kirjastustega arutatud.» Sama kinnitab Koolibri peatoimetaja Kadri Haljamaa. «Varasematel aastatel on meid aruteludele kutsutud, praegu ei mäletagi enam, millal ministeerium viimati meiega vestelda soovis. Loomulikult oleme huvitatud, et valdkonnas, mis meie toimimisala reguleerib, meiega räägitaks.» Arvamusi ja ettepanekuid seaduseelnõu kohta ning ühtlasi soovi koostööks avaldasid õpikukirjastused oma initsiatiivil.

«Õppekirjandus on üks väheseid asju, mis enam-vähem toimib,» usub Ly Kriiska, «nüüd tahab ministeerium seda muuta. Aga sellega, mis logiseb – õpetajate palgad, töökoormused, koolitused − ei tegele. Praegu jääb küll mulje, et teise silmas pindu nähakse, aga enda silmas palki mitte.»