R, 27.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Saapad maas*

Sigrid Kõiv
, Postimees
Saapad maas*
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Kristel Maasikmets/Eesti Kaitsevägi

Edu on alati suhteline mõiste ja oleneb sellest, kust alustatakse. Kui NATO põhijõudude lahkumiseni Afganistanist on jäänud veidi üle kahe aasta, aga mässulised osutavad endiselt kõrbes vastupanu, siis võiks missiooni edus kahelda. Kuid kui arvestada, et missiooni alustati Afganistanis, mida juhtis Taliban ja mis majutas terroriste, kes nüüd on kõrbesse tõrjutud, muudab see ka edu määratlust.

Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel olevat Kabul Euroopa ja USA vabameelsete noorte seas olnud peaaegu sama populaarne sihtkoht nagu Beirut Liibanonis või Marrakech Marokos. Ümarad ja rõõmsavärvilised Volkswageni bussid vurasid tänavatel, saatjaiks kanepiving ja laulud armastusest.

Tänapäevases Kabulis on hedonismipillerkaari väga raske ette kujutada. Sest kuigi olukorda kirjeldatakse juba suhteliselt rahulikuna, õhkis kaitseminister Urmas Reinsalu visiidi ajal end koalitsioonivägede peakorteri müüri taga enesetaputerrorist ning umbes nädal enne kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terrase visiiti leiti valitsuskvartalist veok mitme tonni lõhkeainega.

Pole põhjust arvata, et valitsusvastased on just Eesti ametiisikud kuidagi erilistena ründamiseks välja valinud – sellised juhtumid on lihtsalt igapäevased. Seejuures peetakse Kabuli juba üsna turvaliseks, eriti võrreldes Afganistani lõuna- ja idaosaga.

«Me oleme sada protsenti valmis võtma üle julgeolekuvastutust,» ütles mulle vastuvaidlemist välistaval toonil Afganistani kaitseväe juhataja kindral Sher Mohammed Karimi. «Loomulikult on meil veel väljakutseid, me vajame lennukeid, insenerivarustust, luurevõimekust jne. Selle kõigega peame veel tegelema ning selleks vajame raha ja toetust.» Laskmata midagi vahele küsida, jätkab ta: «Välise agressiooni vastu oleme kõige selleta võimetud, kuid siseriiklikult on meie relvajõud valmis kaitsma keskvalitsust, põhiseadust ja inimesi.» Terrorism ei tule Afganistanist enesest, vaid seda toetavad ja mahitavad teatud naaberriigid, on ta täiesti veendunud.

See viimane olevat väga levinud väide, olgu tegemist kindrali või külamehega – terroristid tulevad alati kusagilt mujalt: «Meie ei tea midagi!»

Rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude pressiohvitser brigaadikindral Günter Katz on Afganistani julgeolekujõudude valmidust hinnates ettevaatlikum: «76 protsenti afgaanidest elab riigi selles kahel kolmandikul, kus julgeolekut tagavad juba Afganistani kaitsevägi ja politsei. Samas toimub 80 protsenti rünnakutest lõunas ja idas, kus elab viiendik rahvast.»

Igal juhul on saja protsendini jõudmiseks veel arenguruumi. Aega suurema osa vägede välja viimiseni on jäänud 26 kuud ja Katz rõhutab, et see ei tähenda, nagu jääks Afganistani keskvalitsus pärast 2014. aastat täiesti omapead. «Me jääme ikkagi siia, kuid väiksemas mahus ja toetava abina, mitte võitlusjõududena.» Katz hindab Afganistani kaitsejõude juba piisavalt tugevaks, et mässulised neid murda enam ei suuda.

Kui ma tsiteerin pessimistlikke ja kriitilisi raporteid olukorra kohta Afganistanis, mida paljud mõttekojad USAs ja Euroopas aktiivselt produtseerivad, jääb Katz oma sõnastuses diplomaatiliseks: «Me kohtame kriitikat väga palju. Ent ma sooviksin, et kriitikud uuriksid olukorda kohapeal viibides. Samuti on ju selge, et me ei saa jääda siia igaveseks.»

Kolmandat korda Afganistani missioonil viibiva ja nüüd Pimonis asuvat Eesti kompaniid Estcoy-14 juhtiva major Eero Aija sõnul meenutab Afganistani valitsusjõudude valmisolek talle üheksakümnendate Eestit.

Skeptikute arvates oli Barack Obama lühinägelik, kui ta vägede lahkumise aja – 2014. aasta lõpp – nii täpselt ja lõplikuna välja ütles. Valitsusvastaste kirju seltskond, kellest Taliban on vaid üks osa, võib seda mõista nii, et kui selle ajani suudetakse hoida madalat profiili, siis saaks kahe ja poole aasta pärast taas relvile tõusta. Selle stsenaariumi vastu argumenteeritakse, et näiteks Talibani juhtidest on nii paljud elimineeritud, et kogenud kaadrit, kes suudaksid vaenutegevust taasalustada ning võiduka lõpuni viia, lihtsalt ei ole. Pealegi on mässulised sunnitud kaitsma oma positsioone juba ka aladel, kus varem oli nende tagala.

Lisaks on kahanenud mässuliste varustus ja võimekus. Major Aija, kes oli missioonil ka 2006. ja 2008. aastal, ütleb, et võrreldes nende aastatega on see olnud sellel missioonil kõige suurem üllatus: «Varustuskanal neil muidugi on, kuid see on väga ahtaks kuivanud.» Nii on kaudtule rünnakute oht väike, kuigi mitte olematu, ja põhilised rünnakud korraldatakse käsitulirelvadega. Mässulised on põllumajanduslikult olulisest Helmandi jõe orust kõrbesse tõrjutud ja nüüd on rahvusvaheliste jõudude eesmärk takistada nende naasmist. Suure osa vastutusest on selleski piirkonnas enda kanda võtnud Afganistani armee ja politsei.

Lisaks relvastusele on valitsusvastased kiiresti kaotamas ka poolehoidu, mis neil seni kohalike seas oli. Üks oluline põhjus on muutunud rünnakutaktika: kui varem pandi isevalmistatud lõhkekeha juurde mingi märk, mida kohalikud oskasid hoiatusena ära tunda, siis nüüd on sellest loobutud. Sellest tulenev mõistmine, et mässulised ei hooli enam ka «omadest», on muutnud afgaanide suhtumist.

«Ainult relva jõul ei ole vastaseid lõplikult välja juurida nagunii võimalik, keegi jääb alati alles. Oluline on see, et nad ei suudaks mõjutada viljakal pinnasel toimuvaid protsesse, ning see esitab küsimuse, mis mõte on võitlusel kõrbes, kui eemal saavad inimesed rahus elada,» selgitab Aija.

Kuid kas valitsusvastased ja nende toetajad mõtlevad nii, võitlus on ju ideeline? Aija pole sellega nõus: «Selles võitluses on märksa rohkem omakasu kui ideed. Muu, ka religioon, on vaid vahend selle saavutamiseks.» Aija on näiteks kohtunud mässuliste komandöriga, kes varem korraldas rünnakuid, sealhulgas ka Eesti kontingendi vastu, kuid on nüüd tulnud üle valitsusvägede poolele.

Kogenud komandör on värskele Afganistani ­kaitseväele kahtlemata kulda väärt, kuid selle varjuküljeks tuleb lugeda siserünnakud, mille arvele pannakse tänavu juba 15 protsenti koalitsioonivägedes langenuist.

Brigaadikindral Günter Katz ütleb, et paljudel juhtudel polegi võimalik kindlaks teha, mis on olnud siseründaja täpne motiiv – ta on rünnaku käigus hukkunud –, kuid mõningad põhjused on siiski ilmsed. Vastupidiselt levinud arvamusele on otseselt infiltreerunuid siiski vähe, rohkem on neid, kelle perekonda on koostööst keeldumisel ähvardatud. Umbes viiendik on aga seotud solvumisega koalitsioonivägede tegevuse suhtes, mille juuri tuleb otsida kultuuride põrkumisest.

Mida rahvusvahelised julgeolekutagamisjõud selle vastu teevad? «Ma ei saa teile loomulikult kõike rääkida, kuid meil on nende rünnakute ennetamiseks omad meetodid,» kinnitab Katz.

Nii on täiendatud tausta­uuringute läbiviimist ja värbamisprotseduure: mees, kes tahab astuda Afganistani kaitsejõududesse, peab tooma iseloomustuse kahelt oma hõimu- või kogukonnavanemalt ning nii seotakse mehe käitumine hõimu au ja reputatsiooniga. Lisaks kontrollitakse kandidaadi biomeetrilisi tunnuseid, et saada teada tema seaduskuulekuse ajalugu, ja meditsiiniline kontroll peaks hoidma eemal narkosõltlased, keda on afgaanide hulgas väga palju. Kokku sisaldab värbamisprotseduur kaheksat sammu, mis tehakse läbi enne kandidaadi teenistuskõlblikuks tunnistamist.

Kuna siseründajate seas on palju ka neid, kes on just äsja puhkusel olnud, tähendab kodukülast väeossa naasmine Afganistani kaitseväelasele nüüd ka vestlust ülemusega, mille eesmärk on selgitada, et teenistuses olija veendumused pole vahepeal muutunud. «Kahtlustuste alusel on teenistusest eemaldatud sadakond inimest,» ütleb Katz.

Seda pole, arvestades Afganistani kaitseväe suurust – 350 000 võitlejat – just palju, kuid ka major Aija ei usu, et siserünnakute ohtu saaks ära hoida vaid müüride ja väravatega: «Kui on erimeelsused, siis tuleb need läbi rääkida.»

Nii antakse missioonile suundujatele ka ülevaade kohalikust kultuurist, näiteks sellest, et afgaani jaoks on solvav, kui päritakse tema naise järele või tullakse saabastega tuppa. Ning kultuuriõpetust saavad ka afgaanid. «Me seletame neile, et kui koalitsioonisõdur küsib sinu naise kohta, siis ei taha ta sind solvata, tal on lihtsalt puudulik väljaõpe,» toob Katz näite.

Kultuurikonflikt ei piirdu muidugi ainult naiste ja saabastega. Läänemaailmast oluliselt erineva Afganistani ühiskonna mõistmise nimel töötab rahvusvaheliste julgeolekujõudude juures kultuurinõunikuna afgaani päritolu, praegu USAs elav Qamar-uddin Jabarkheil.

«Kõige levinum väärarusaam on see, et puštunid on peamised valitsusvastased,» ütleb ta. «Kirju koosseisuga Afganistanis on igas etnilises grupis igasuguseid inimesi, nii valitsusmeelseid kui ka valitsusvastaseid.» Teine levinud eelarvamus on see, et valitsusvastased võitlevad islami nimel: «Enamasti on see ikkagi vaid ettekääne: Afganistan on islamivabariik, valitsus- ja parlamendiliikmed on moslemid, nagu ka 99 protsenti rahvastikust, Afganistani põhiseadus kannab islamil põhinevaid väärtusi. Ususõda – see on absurdne.»

Terrorismi põhjused on ikkagi needsamad, mis alati ja igal pool – vaesus, töötus, harimatus. Nõukogude Liidu invasioonist alanud ja kokku kolm aastakümmet väldanud sõda on Afganistanis hävitanud selle vähesegi, mis pärast II maailmasõja lõppu korraldada suudeti.

Enamiku koalitsioonivägede lahkumist 2014. aastal peetakse kindlaks otsuseks, kohale peaks jääma vaid väike koosseis instruktoreid ja eriväelasi. Kuid lääneliku demokraatia ja heaolu õitsengut ei maksa Afganistanist oodata. See paneb omakorda avaliku arvamuse küsima, miks me seal üldse raha ja inimelusid kulutasime, kui tulemust ei ole.

Konflikti võimalik taaspuhkemine on aga sellise avaliku arvamusega väga otseselt seotud. Nõrga keskvalitsuse püsimine sõltub suuresti liitlasriikide antavast abist. Kui liitlasriikide maksumaksjate pahameel paneb riigid abi andmisest loobuma, on keskvalitsuse kukkumine väga tõenäoline, mis viibki uue konfliktini.

Maksumaksjate pahameelel on aga alust küllaga, sest riigis vohab kohati lausa uskumatute mõõtmetega korruptsioon. On teada mitmeid juhtumeid, kus Afganistani politsei poolt kinni peetud mässuline on end raha eest vabaks ostnud. Samuti on politseijuhid mitmetes provintsides kasvatanud ise unimagunat ja provintsi kubernerid on seda lubanud nende lojaalsuse tagamiseks.

Afganistani omakaitseüksuseid, mis on moodustatud kohalike elanike baasil, on aga USA kaitseministeerium hinnanud kui täiendavat julgeolekuriski, sest selle koosseisus on ka endisi mässulisi, kurjategijaid ja erinevate sõjapealike grupeeringute liikmeid. Nad on suutnud takistada küll valitsusvastaste tegevust, ent terroriseerinud seejuures ise elanikkonda. Afganistani haiglatest kipuvad kaduma nii raha kui ravimid. Aastas antavat altkäemaksude summat hinnatakse olevat samas suurusjärgus riigieelarvega.

Millisel puhul võiks rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude tegevust õnnestunuks pidada? Valdavalt tuuakse välja kolm näitajat, mille täitmisel võib sõda Afganistanis lugeda edukaks: esiteks ei muutu Afganistan jälle rahvusvahelise terrorismi taimelavaks, teiseks suudab keskvalitsus riigi territooriumi enam-vähem kontrollida ning kolmandaks on keskvalitsus afgaanide silmis legitiimne ja juurutab valitsemise head tava, nii et rahvusvaheline avalikkus ei pea Kabuli toetamist häbenema.

Jabarkheil, kes kolis Afganistanist Ameerikasse Talibani režiimi alguses, võtab olukorra kokku nii: «Enne 2001. aastat oli Afganistan rahvusvahelises isolatsioonis riik, kus oli null majandust ja 30 miljonit täiesti lootusetut inimest. Armeed ei olnud, valitsus ja korrakaitse ei funktsioneerinud. Nüüd on olemas moodne ja väljaõppe saanud armee, toimiv valitsus ja politsei, koolid ja ülikoolid on avatud ning me osalesime äsja üle mitmekümne aasta taas olümpiamängudel.»

Aga ta hoiatab, et väga kiireid muutusi Afganistanist ei oodataks: «Kui sa sunnid afgaani minema endaga paradiisi, hakkab ta sinuga võitlema; kui sa saad tema sõbraks, tuleb ta sinuga põrgusse. Kindlasti muutub Afganistani ühiskond kaasaegsemaks, kui haridustase kasvab ja majandus areneb, aga muutusi, mida ühiskond veel mõista ei suuda, ei ole siin kellelgi võimalik peale suruda.»  

* vt boots on the ground, «Jaak, kurat, jalad põhjas!», jalajälg.

Ajakirjaniku reisi Suurbritanniast Afganistani korraldas ja kulud kohapeal kattis kaitsevägi.

Märksõnad
Tagasi üles