Neeme Korv: kübarsepa pihtimus

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Esimene tunnistaja oli Kübarsepp. Ta astus sisse, teetass ühes ja võileivatükk teises käes. [---] «Võtke oma kübar peast,» käskis Kuningas Kübarseppa. «Kübar pole minu oma,» ütles Kübarsepp. «V a r a s t a t u d!» hüüdis Kuningas, pöördudes vandemeeste poole, kes selle seiga silmapilk jäädvustasid. «Nad on mul müügil,» lisas Kübrasepp seletuseks. «Mul endal pole ühtegi. Ma olen Kübarsepp.»

[---] «Andke oma tunnistus,» ütles Kuningas, «ja ärge närvitsege – või ma lasen teid siinsamas hukata.» [---] Armetu Kübarsepp pillas teetassi ja võileiva maha ning langes ühele põlvele. «Ma olen kehv mees, majesteet,» alustas ta.

(Lewis Carroll, «Alice Imedemaal»)

Tunnistus tuleb anda ausalt: ajakirjanikul on või vähemasti peaks olema keelega eriline suhe. Õieti tähendab see suurt vastutust. Olen nii mõelnud kõik need ligi 20 aastat, mille jooksul olen ajakirjanikuleiba söönud. Minusuguseid on Eesti ajakirjanduses veel.

On olemas ladinakeelne sentents, mis ütleb, et isegi keiser ei seisa grammatika­reegleist kõrgemal (Caesar non supra grammaticos). Saati siis ajakirjanik, kelle suhe loomingusse on üsnagi võrreldav Kübarsepa kübaratega. Seda ei saa kuidagi peast ära, ja kui viimaks saadki, siis kahtlustatakse sind igasugu jamas, ja lõpuks hakkab see kellegi teise peas elama mingit omaenese isevärki elu. Need meie, ajakirjanike, tehtud kübarad koosnevad sõnadest ja lausetest.

Keel on miski, milleta ajakirjanik mingil juhul läbi ei saa. Seepärast võiks ajakirjanik tunda ka muret keele käekäigu pärast. Avalik arvamus tundub selle koha pealt olevat lausa äärmuslik, et mitte öelda karmilt kõlava võõrsõnaga, fundamentaalne: ajakirjandus ja ajakirjanikud kandku vastutust keele saatuse eest!

Mõnikord öeldakse ka üldisemalt, et keeleline lodevus tuleneb meediast. Aga enamasti ei ole teravkeelseil kriitikuil kahtlust, kes on peamine patukott. Ja see on mõistagi paljukannatanud trükiajakirjandus.

Meediapilt meie ümber on 21. sajandi teisel kümnendil kirevam kui suvine liblikaid täis lilleaas. Siin on klassikalist ajakirjandust, mis on laias laastus enam-vähem samasugune, nagu pool sajandit ja enamgi tagasi. Aga kui juba putukariigist piltlik näide toodud sai, siis, tõesti, siin on esindatud ka mimikri-kanalid, mis väliselt sarnanevad ajakirjandusega, aga lähemal vaatlusel pole seda mitte. Ja seda, mis mitte mingil juhul ajakirjandus ei ole, mis seda õigupoolest ei taotlegi, on veel kõige rohkem.

Mina jään siiski selle pärisajakirjanduse juurde, kus lähemal vaatlusel leiame mitmeid keelt puudutavaid muutusi. Võtame ringhäälingu. Raadios, ja siinkohal kõnelen peamiselt enimkuulatavast kanalist Vikerraadiost, on parimail tegijail suus parim eesti kõnekeel. Kuid nii tublid kui nad ka ei ole, ikkagi kohtame raadios üpris palju keelelisi libastumisi. Seda väga lihtsal põhjusel: raadiokava koosneb praegusel ajal suures osas otse-eetrist.

Veel 1990ndate keskpaigas, kui mina Eesti Raadios «Päevakajasse» ja «Kultuurikajasse» Tartust lugusid tegin, oli otse-eetri osakaal väga väike. (Parimal juhul lubati kord kuus öelda: «Siin Tartu, kell on 12 ja 15 minutit.»)

Nüüd aga on otse-eeter sisuliselt pidev ja kui raadioajakirjanikud ise on valdavalt ladusa jutuga ja sõnaosavad, mõned lausa rikka kõnekeelega, suudavad lennult kasutada metafoore jne, siis tooni annavad saadetes osalevad külalised. Kes stuudios, kes telefoni teel.

«Kõnekeele puhul ei olegi grammatiline või stiililine puhtus niivõrd oluline, kuivõrd intervjuu või kommentaari ajakirjanduslik väärtus,» tahaks nüüd raadioajakirjanik vahele hõigata. Küllap see nii ongi.

Vähemasti ei pea enam muretsema telefonikõne helikvaliteedi pärast, see on täiesti eetrikõlbulik. Taasiseseisvusaja esimestel aastatel oli telefoni teel intervjueerimine üks rist ja viletsus. Näiteks helistasid Riia mäelt EPA majast Eesti Raadio Tartu stuudiost raekotta abilinnapeale ja võisid vabalt samal ajal kuulata, kuidas Annelinna prouad omavahel arutavad, kui palju hommikul turul värske kurk maksis.

Televisioon. Siingi on otse-eetri osatähtsus kasvanud. Telejaamad, mis varem pidasid oma auasjaks head pildikeelt ja pildi kvaliteeti, on nüüd valmis, taas ajakirjandusliku sisu nimel, ka suvalise mobiiliga tehtud lõike eetrisse andma. Ja mõistagi on neis kõlav kõnekeel selline, nagu see parajasti olema juhtub.

Mis puutub netiajakirjandusse, siis ülesriputatavates uudistes esineb kahjuks päris sageli trükivigu, sõnakordusi ja muud seesugust praaki. Põhjus ei ole enamasti sugugi tegijate rumaluses ega pahatahtlikkuses, vaid kiiruses – et uudis ilmuks enne kui konkurentidel.

Muu, ajakirjanduse välise meedia kanaleid jätkub igale suule ja klaviatuurile. Meil on üleüldine kommunikatsioonivabadus ja sellega seoses ka keeleline liberaalsus. Minister räägib rahulikult avalikus esinemises neljarealisest teest, vahetab rahumeeli ära sõnad õigesti ja õieti, ennem ja enne, tippettevõtja müüb auto­osasi ja pressiteade kuulutab tähtsaid tegusi. See on väga valus, vähemalt rida ja rada võiksid pealinna BUS-kampaania paistel selgeks saada. Huvitav, keegi ju ei taha öelda või kirjutada, et bussis oli istmerada või sõitsin mööda suusarida. Igasugu toortõlgete vohamine muidugi ka. (Ja mis puutub mainitud BUS-kampaaniasse, siis pigem on vist nii, et õpetajad peavad algklassilastele selgitama, et buss kirjutatakse eesti keeles ikka kahe s-iga.)

Igaüks kirjutab ja räägib nii, nagu ise tahab ja vastutusest ei soovi keegi midagi kuulda. Mulle meeldiks muidugi, kui vähemasti töö tõttu avalikult rohkem esinevad inimesed ka oma keelt kontrolliksid ja teadlikult täiustaksid. Aga seda laadi eneseregulatsioon vist ei kipu kuuluma praegusaja maailma ja meediasse. Hiljaaegu vaidlesin sarnasel teemal sotsiaalmeedias ühe meediauurijaga ning väljusin debatist, kaelas iganenud ja vanameelse inimese silt.

Kui ma ennist ütlesin, et trükiajakirjandus on suur patune, siis pidasin ma silmas tähelepanekut, et kõik need kivid, mis meediat (piirist piirini) puudutavad, riputatakse pea eranditult lõpuks trükiajakirjanduse kaela. Mida aeg edasi, seda kaitsetumaks vana hea trükitud ajaleht tegelikult muutub. Auditoorium annab paljud uue aja nähtused andeks, ka keele osas, aga trükiajakirjandus saab, nii et tolmab.

Hiljuti panin ühe artikli all tähele järgmist anonüümset kommentaari (kõige parem oleks seda lugeda «Pehmete ja karvaste» seriaali Eesti taadi häälega, kes toimetusse helistades alustab alati sellest, et ta on olnud Edasi tellija aastast 1857): «Miks, miks ma pean oma emakeelsest ajakirjandusest iga päev mingit kirjaoskamatut jama lugema? Ma olen täiesti tavaline nõukaaegse keskkooli keeleharidusega inimene, aga tundub, et mida aeg edasi, seda suuremaks eksperdiks ma muutun – mitte seetõttu, et ma ise areneksin, vaid seetõttu, et teised taandarenevad.»

Olen kohanud netis keelesõprade ja filoloogide vestlusringe, kus üksteise võidu kogutakse peamiselt ajalehtede veebikülgedelt igasugu napakusi ja lapsus linguae näiteid. See võib ju olla lustlik ajaviide, kuid kahjuks saavad mainelöögi endale kaubamärgid Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress …

Paljudel neist kriitikutest ei ole paberväljaannetega ammu mingit pistmist. Ometi on trükiväljaannetes endiselt tööl professionaalsed keeletoimetajad, kes mitte ainult ei tee iga päev tohutut tööd ajakirjanike tekstidega, vaid leiavad parimatel juhtudel ka aega, et ise keeleteemadel avalikkust kõnetada. Trükiväljaanne nõuab üldse palju tööd ja vaeva, on kohmakas ja kallis, mitmes tähenduses. Kui kaua me jaksame? Kuid Kübarsepp seisab, müts näpus, kohtu ees ega oska vastata. Üldiselt on tema tehtud kübarad ju täitsa viisakad, aga kes seda küsib – pea maha tal!

Me loeme järjest rohkem elektroonilisi kanaleid, muu hulgas ajakirjandust. Tahaks loota, et ajakirjandus (see päris) hakkab senisest enam panustama ka kirjasõna kvaliteedile veebis. Mõnikord pelgan aga, et rong võib juba läinud olla ning veebis lepitaksegi lõdvema keelega. Nii nagu on juba lepitud parasiitsõnadest ja muudest keelelistest parasiitidest tulvil otse-eetri või kehvapoolse pildiga. Kuidagi ei usuks, et keegi tahaks oma sisuliselt vaimustavaid ideid meelega viletsas vormis esitada.

Õnneks on meil tublisid keelehooldajaid, kes aitavad ka ajakirjandust ning kes, nagu mõned vaprad meditsiiniõed ja hooldajadki, ei putka kuskile raja taha parema elu peale. Mõeldes keele tervisele tervishoiutöötajate streigi valguses, võiks siingi otsida lahendusi, mis ­aitavad süsteemi üldisemalt.

«Ajakirjandus, mis ei hooli kirjandusest, saeb oksa, millel istub; juhtub kuhtuma kirjandus, on loetud ajakirjandusegi päevad.» Nii kirjutas tänavu septembris Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK ajaloolane Marek Tamm. Ja tal on tuline õigus.

Kui ihulise tervise puhul räägitakse ennetuse tähtsusest, siis sama kehtib keele tervise puhul. Ja sellega on meil mu meelest väga hästi.

Et inimesel oleks terved-ilusad hambad, peab ta juba lapsepõlves hoolsalt neid pesema. Parim ennetus keele tervisehädade vältimiseks ongi mu meelest heal tasemel algupärane lastekirjandus, kaasa arvatud tõlked (kasvõi seesinane «Alice imedemaal», tõlkija Jaan Kross), mille hiilgav traditsioon Eestis püsib.

Kui meil on Vaiksoo, Kass, Kivirähk, Toomet, Pervik, Niit, Mänd, Raud, Soans ja kes kõik veel, pole ehk põhjust muretseda. Minu riiul oli lasteraamatutest lookas, seda on ka minu tütre toas olev raamaturiiul. Usun, et just siit saab alguse sõnavaraline rikkus, oskus tunda sõnade tähendust ja maitset. Just lastekirjandus on see pagas, mis on toetanud minusuguste Kübarseppade keelepagasit ning toetab ka edaspidi.

Artikkel põhineb 17. oktoobril Tartus keelehooldekeskuse 5. sünnipäeval peetud ettekandel.