Tiit Karuks: kinoskäik

Kinos 20 aastat hiljem: «Eestlanna Pariisis», peaosades Jeanne Moreau ja Laine Mägi (pildil). Foto: Kaader filmist

Käisime 13. oktoobril kinos. Solarises. Tütar oli soetanud kolm piletit Ilmar Raagi filmile «Eestlanna Pariisis».

Kaalusin tükk aega, kas minna või mitte. Mulle ei meeldi Solarise keskus. Esiteks ei sobitu see maotu ja ebamäärane ehitis väärikasse ümbrusse (Eesti Pank, reaalkool, Estonia teatri- ja kontserdimaja). Teiseks häirib mind Solarise hämar saamislugu.

Niisiis olen püüdnud Solarise külastamist vältida. Tõsi, olen käinud vahest kuus kuni kaheksa korda Nokia kontserdimajas, korra intervjueeritavana «Ringvaate» saates ja Apollo raamatupoes Londoni olümpiaraamatu esitlusel. «Ringvaate» stuudio ja Apolloga samal korrusel asuvaid kinokassasid polnud ma isegi märganud.

Meenus, et olin viimati kinos käinud paarkümmend aastat tagasi Helsingis. Tegin parajaks Tallinna laeva väljumiseni jäänud aega. Et ilm oli sügiseselt vastik, otsustasin kinno minna. Film oli «Ihukaitsja» Kevin Costneri ja Whitney Houstoniga peaosades. Hiljem olen piirdunud filmivaatamisega telerist. Ei tundnud mingit vajadust kino järele. Mulle näib, et ses asjas jagunevad inimesed laias laastus kaheks: kelles on kinosoon ja kelles mitte. Mina kuulusin kuni 13. oktoobrini 2012 ilmselgelt teise kategooriasse.

Niisiis otsustasin pärast põhjalikku kaalumist ajaloolise kinokülastuse kasuks. Pole ju ilus ära öelda, kui võimalust pakutakse suisa sinise äärega alustassil ja pakkuja on oma tütar.

Vana kooli inimestena jõudsime abikaasaga aegsasti kohale. Tütar Epp juba ootas, me ei teadnud ju sedagi, kus kinosaalid asuvad.

«Eestlanna Pariisis» jooksis 5. saalis. Üsna järsult tõusva põrandaga väiksepoolne ruum, hästi mugavad toolid. Saal oli osaliselt valgustatud, et kinokülastajad leiaksid oma kohad. Samas märkasin, et sellise poolvalguse juures võiks saali treppidel olla kindlama liikumise tagamiseks käsipuu.

Ekraanil vaheldusid reklaamid ja lähiajal linastuvate filmide treilerid. Hakkasin tasapisi kärsituks muutuma: millal siis lõpuks seda filmi näha saab, mida vaatama tulime.

Ühel hetkel kustusid saalis kõik tuled ja film algas.

Ma pole kunagi olnud eriline Ilmar Raagi fänn. Tema mõtteavaldused ja kolumnid on tundunud kuidagi konstrueerituna. Ka Eesti Televisiooni juhina ei paistnud ta väljapoole kuigi veenev. Aga selle filmiga on Raag tabanud küll kümnesse. Kui alguse põhjal ei osanud skeptiline pensionär­ajakirjanik midagi erilist oodata, siis stseeniga Pariisi lennujaamas hakkas film kerima ja keris võiduka lõpuni.

See on omamoodi kummaline, et legendaarne Jeanne Moreau nõustus mängima filmis, kus ta kehastab eesti juurtega vanadaami. Tõsi, rolli oli sisse kirjutatud, et vanaproua Frida ei tahtnud rääkida eesti keeles ja teeskles, nagu ta ei saaks sellest arugi.

Koosmäng Laine Mäe Anne ja Patrick Pineau Stephane’i, Fridast mõnikümmend aastat noorema kunagise armukese vahel oli perfektne.

2013. aasta jaanuaris 85-aastaseks saav filmiprimadonna oli üliheas vormis. Temast õhkus prantslaslikku suursugusust. Tabasin end mõttelt, kas eesti päritolu naistes sellist joont ülepea olla saab. Aga võib-olla siiski saab ja see moment ka kindlasti ei häirinud.

Ma ei osanud arvata, et Laine Mägi on sedavõrd hea näitleja. Ta oli veenev ka stseenides, kus režissöör polnud talle teksti ette näinud. Iga liigutus, iga pilk, iga samm oli täpselt paigas. Režissöör suutis mängima panna isegi Anne Muhu sussid. Ja Anne niinimetatud alandlikkus vanaproua Frida hooldajana oli minu meelest ainult väline. See polnudki õigupoolest alandlikkus. Kui ta varem tablettide abil enesetappu üritanud Fridale üht-teist välja ütleb («Eks hüppa aknast alla!»), siis näitab just see tema tegelikku sisu. Ta pole allaandja tüüp.

Hetketi tekkis tunne, et ma polegi kinos, ei vaatagi filmi, vaid kõik see toimub päriselt.

18. oktoobri Maalehe usutluses ütleb Raag: «See on üks minu põhimõtetest siiamaani, et ma teen vaid neid filme, mis on isiklikud. Ainult nii suudan ma päriselt mõista oma tegelasi. Nii on selle filmi algus katses oma ema ette kujutada Pariisis, sest seal ta tõesti käis mõnda aega tööl.» (Raag viitab sellele, et ta ema kandis mõnda aega Pariisis hoolt eesti päritolu vanaproua eest.)

Film ütleb palju ka (pikki aastaid Pariisis elanud) eestlaste kohta. Anne oli sümpaatselt naiivne, kui lootis Frida taas kohalike eestlastega kokku viia. Ei, kohtumisel Frida korteris hakati kohe vanu ebameeldivaid asju meelde tuletama (Frida oli aegu tagasi lõhkunud ühe eestlastest paari abielu). Anne naiivne katse oli määratud ebaõnnestuma. Stseen, mis päädis külaliste väljaviskamisega Frida poolt, oli suurepäraselt teostatud.

Nojah, kohe näha, et eestlased...

Meenutan üht katket Frida ja tema kunagise armukese Stephane’i dialoogist. Ma pole kindel, et suudan selle sõna-sõnalt taastada, aga mõtte ehk küll.

Frida: «Olen ma siis tõesti selline koletis?»

Stephane: «Vähemalt püüad sa ennast sellisena näidata.»

Ei olnud ta koletis, vaid üksindust paaniliselt pelgav vana naine. Ta klammerdus Stephane’i külge, ehkki mõistis, et ei saa endast palju nooremat meest enam kunagi tagasi. Ja kindlasti ta vihkab kogu südamest, kui talle tema minevikku meelde tuletatakse (Jeanne Moreau repliik usutluses Eesti Ekspressi Areenile, 18. oktoober).

Ei saa eitada, et mu häälestatuse võis kujundada kinoskäik kui sündmus omaette – oli ju eelmisest külastusest möödas 20 aastat. Vahest sellepärast said mõned mõttekäigud liiga sirgjoonelised. Ja mõistagi ei suuda ma profaanina tabada peeni loomingulisi nüansse, mida kriitikute tundlik haistmismeel välja nuusutab.

Ühtaegu on mu loomuses usaldada oma sisetunnet. Raamatuid lugedes, muusikat kuulates. Kui ikka läheb peale, võtan täiega omaks. Mulle meeldib Knut Hamsuni «Maa õnnistus». Mulle meeldivad Saul Bellow ja Kurt Vonnegut. Mulle meeldivad Led Zeppelin ja Mark Knopfler (Dire Straitsiga ja ilma). Ja mulle meeldib «Eestlanna Pariisis».

Kultuuriajakirjanik Tiit Tuumalu kirjutas filmist 13. oktoobri Postimehe arvamus- ja kultuurilisas ning lõpetas loo sellise mõttekäiguga: «Kahju oleks ka sellest, kui vaatajad seda vigurdamata tehtud filmi üles ei leiaks – aga iseäranis tore oleks siis, kui see tooks lõpuks kinodesse tagasi ka selle põlvkonna, kelle vanus ületab 60 eluaastat.»

Tuumalul on tuline õigus, see on tõesti vigurdamata tehtud film. Ja tundub, et kaks Eesti Vabariigi kodanikku, kelle vanus ületab 60 eluaastat, hakkavad aeg-ajalt kinos käima. Järgmine kinoskäik võiks olla näiteks «Seenelkäik».