Juhtkiri: edukas streik

Järeldused tulevaste streigiplaanide tarbeks

Eilseks lõppenud meditsiinitöötajate streigi tulemused lubavad seda nimetada õnnestunuks. Arsti, õed ja hooldajad said palgatõusu. Loodetavasti arvestab streigi lõpetamise plaan rohkem patsiendi huvidega, sest kuulda, kuidas streigiperioodil abita jäänud haige vastuvõtt ka nüüd nädalate kaugusele nihkub, enam ei tahaks.

Pärast taasiseseisvunud Eesti pikimat, 25 päeva kestnud tööseisakut on nii praegusel kui kõigil tulevastel sotsiaalministritel selge, et argument, nagu poleks tema meedikute tööandaja, ei tööta. Ta pole nende tööandja, kuid et töötasu on üks raviteenuse hinna komponent ning poliitilisest otsusest sõltub ka haiglate liidu positsioon läbirääkimistel, pole tal võimalik kõrvale jääda.

Veelgi olulisemad järeldused tuleb streigist teha arstide liidul ja tervishoiutöötajate kutseliidul. Esiteks, streik kandis küll vilja, kuid selle eest tasuti patsientide närvidega. Järgmiseks korraks: võib-olla tuleks tõsiselt kaaluda ärajäänud vastuvõtu pärast murelikele patsientidele nõuandetelefoni sisseseadmist. Arstid ei streigi ju patsientide, vaid madalate palkade pärast. Vabatahtlik töö nõuandetelefonil annab sellest patsiendile märku.

Teiseks peaksid meedikute kutseliitude juhid edaspidi vältima demagoogiat – see õõnestab streikijate reputatsiooni ja solvab neid, kes nende suhtes poolehoidu tunnevad. Nii pole mõtet meediat süüdistada liigselt palkadele keskendumises: töövaidluse sisu on töötasu ja -tingimused. Selles vaidluses lahendamatute tervishoiupoliitiliste küsimuste sidumine töötüliga on lihtsalt trikk.

Muidugi – kaks ühes – palkade kõrval arutleti nüüd sellegi üle, mis on tervishoius halvasti. Ent arstide liidu juhtkonna püüd vältida oma otsese tööandja – haiglate liidu – survestamist tähendas, et välditi ka poliitilist survet tervishoiukorraldusele. See tähendab, et me teame, mis on halvasti, kuid lahendust otsitakse ikka alles valimiste ajal.

Nimetada aga üht haigekassa reservi osa – jaotamata tulemit – jaotamata kasumiks on nii selge manipuleerimine, et see on juba piinlik. Töötajaid esindavate organisatsioonide seas väärib eraldi kiitust õdede liit, kelle esindajad suutsid jääda väärikaks ja vältida vastandumist kogu streigi jooksul.

Kolmandaks peaks järgmine streigiplaan hõlmama ka organisatsioonide omavahelist läbimõeldud koostööd. Kui eriarstid streigivad, siis võiksid perearstid toetada neid poolehoiuavalduste, kuid ka tööga, mitte tööseisakuga. Sedapuhku oli raske aru saada, mida perearstid taotlesid, sest poliitilised otsused pole ju töötüli teema. Patsientide ebakindlusele aitasid nad aga kaasa.

Tööseisak on seadusega kaitstud survevahend töötülis, nii et kui uuesti, siis paremini. Streigi ajal sattus avalikkuse tähelepanu alla ka aktiivravihaiglate võrgu koomale tõmbamine. Loodetavasti ei jää see koos poliitilise tahtega tervishoius otsuseid langetada streigi lõppedes jälle toppama.