Mees, kellest ei saanud Villu Vanet

Indrek Sirk Foto: A.Peegel

Tallinna liikluspolitsei lumesegusel hoovil vedeles hunnik väikseid tuhme plastist karbikesi, mis meenutasid arvutimodemit või mingit muud elektroonikavidinat. Hoovil konutasid politseinikud, seljas toonased lontis vatiinvoodriga vormikombinesoonid, nende keskel aga kiitsakas noormees, seljas vähemalt kaks numbrit peategelasest enesest suurem politseijope ning peas talvine läikiva nokaga vormimüts.

Suur kuvalda tegi õhus kurjakuulutava tiiru ja maandus otse pähe esimesele ohvrile, lüües lumise asfaldi täis värvilisi plastmassikilde ja elektroonikadetaile.

Ükshaaval ladus politseinik hukkamisele toodud karpe kivile ja purustas neid tuima järjekindluse ning põhjalikkusega. Aastanumber võis siis olla umbes 1997 ja kohtupaberi alusel konfiskeeritud radaridetektoreid hävitava noore ja virga liiklusinspektori nimi oli Indrek Sirk.

Nii nagu ta hukkas radaridetektoreid, on Sirk tegutsenud ka edaspidi: alati on ta oma tegevuse ja töövõtted enne läbi mõelnud, valinud tööriista, mille toimimises on täiesti kindel, ning vastase, kellele alla vanduda ei taha. Sirk ei ole kaotaja.

Kui lugesin, et Edgar Savisaart esindab kiiruseületamise kohtuvaidluses Sirk, polnud mul kahtlustki, et ühel heal päeval kõnnib ta kohtumajast välja võitjana. Olgu siis koos Savisaarega või ilma. Telekaamerad püüdsidki Sirgi koos Savisaarega pildile, nagu tüüpilise staaradvokaadi. Igal juhul on Indrek Sirk omal alal Eesti tipp.

Liiklusasjus polegi ju advokaadil nii lihtne meedias särada, sest paljukest neid Eesti poliitikuid ja rikkureid ikka on, kes liiklusrikkumise tõttu kogu ilma ees kohtuuksi kulutama hakkavad. Trahvid makstakse vaikselt ära ja avalikkus ei saa enamasti patustamisest teadagi.

Savisaar aga rääkis valjuhäälselt teda tabanud ebaõiglusest. Sirk on küll viimane, keda kahtlustaksin Savisaarega ühtmoodi mõtlemises, aga Sirk mõtles suurelt juba siis, kui teised inspektorid Lastekodu tänava kollase maja hoovil suitsu kiskudes uute tossude või bemmi kummide üle arutlesid.

Tema kutsus hoopis politsei pressiesindaja enda juurde ja rääkis oma ideedest. Sellest, millistest probleemidest tuleks kirjutada preventiivseid lugusid, kritiseeris seaduseparagrahve ja andis hüva nõu, kust huvitavaid liiklusuudiseid otsida. «Eks minust kasvatatakse uut Villu Vanet, kes peab hakkama tulevikus tegelema liikluskasvatusega,» ei häbenenud Sirk oma missiooni.

2003. aasta tuulisel suvel ei tundunud aga tulevik Sirgi jaoks enam üldsegi roosiline. Kiitsakast inspektorist oli saanud küll sama kiitsakas, kuid tähtis politseikomissar Pagari tänava majas, kuid ühel päeval seisis ta erariides tänaval.

Nii koomiline kui see tagantjärele ka ei tundu, maksis talle kui Eesti ühe kõige rohkem kõneleva politseikomissari Villu Vane mantlipärijale kõrge ametikoha just nimelt rääkimine.

Kui Vane oskas kogu oma politseikarjääri mööda saata kui osav köielkõndija, siis Sirk vastas ka ebameeldivatele küsimustele ja kukkuski alla. Ta ei eitanud, et politseinike hulgas esineb altkäemaksuvõtmist.

Vandeadvokaadi materiaalselt kindlustatud põlv polnud tol hetkel küll see variant, mille peale tema kolleegid kihla oleksid vedanud. Hetkeni, mil tema paarkümmend kolleegi Lastekodu tänava õuelt altkäemaksu võtmisega kohtu alla anti, oli veel aega. Sirk aga tõestas, et ta mõtleb ikkagi suurelt.