Ametist lahkuv Sven Rondik: meie haridusministeerium on projektipõhine

Sven Rondik. Foto: Peeter Langovits

26. oktoobril valib Eesti Haridustöötajate Liidu volikogu uue juhatuse ja esimehe. 26 aastat haridustöötajate ametiühingut juhtinud Sven Rondik andis ametist lahkumise eel intervjuu Õpetajate Lehele.

Mida ise oma tegevusest esile tõstaksite?

Olulisimaks tunnustuseks liidu tööle on, et oleme suutnud ühiskonnale selgeks teha: haridus on prioriteetne, õpetajaametit tuleb väärtustada, õpetaja materiaalset positsiooni parandada. Küllaltki palju oleme suutnud ära teha õpetaja seaduslike huvide eest seistes, väga palju on neid rikutud, aga asjad on paika läinud. PGS-i praeguses variandis on meie osa olnud suur, õpetaja õigused ja tööks vajalikud tingimused on varasemast selgemalt välja toodud.

Eesti on üks vähestest endistest NL-i vabariikidest, kus õpetajate ametiühing on Euroopa ja maailma ametiühinguliikumise põhimõtted omandanud ja meid on rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks võetud.

Kas midagi jääb kripeldama ka?

Kõige rohkem valutab süda, et noored ei leia teed kooli. Neid ei saa süüdistada, sellise palgaga elu ei alusta. Meie palgavõitluse eesmärk on, et noored tuleksid kooli.

Praegune koalitsioonivalitsus on aga tegudes ametiühingu ja töötajate vastane. See ei puuduta ainult haridustöötajate ametiühingut. Ametiühing on Eestis ainuke organisatsioon, mis seisab ja võitleb töötajate huvide eest. Selle asemel et läbirääkimistelaua taga jõuda kompromissini, oleme jõudnud olukorrani, kus peab korraldama miitinguid ja streike. See pole ju meie eesmärk.

Kas jäite märtsistreigi tulemustega rahule?

Direktorid on öelnud, et tulemust polnud. Oli küll, käegakatsutav tulemus. 2012. aasta palgaläbirääkimistel keeldus valitsuse esindaja, praegune haridus- ja teadusminister neid küsimusi arutlemast, viidates, et enne 2015. aastat sel teemal ei räägitagi, ega pöördunudki valitsuse poole palgataotluse asjus. Pärast streiki on saanud Aaviksoo õpetajate palga eestkõnelejaks! See on esialgu küll vaid sõnades, loodame, et ta jõuab ka tegudeni.

Haridustöötajate liit on edastanud HTM-ile PGS-i parandusettepanekuid. Mis on neist olulisim?

Õpetaja riiklikud tagatised ja õigused vähenevad tunduvalt, õpetaja muutub sõltuvaks subjektiivsetest asjaoludest. Nüüd, kus peaksime edasi minema, on karta, et olukord muutub hoopis halvemaks.

Mujal Euroopas on nädala auditoorsete tundide arv kindlaks määratud, meil tahetakse see jätta kooli otsustada. Mujal on palgad konkreetselt paika pandud, Soomes isegi sendi täpsusega eri kooliastmetes ja tüüpides, meil tahetakse, et see oleks kooli otsustada. Mujal makstakse pedagoogilise staaži eest lisatasu, meil kaotas minister juba eelmise valitsuse ajal selle ära ja atesteerimise järgud tahetakse asendada kutsete andmisega.

Küsimus polegi niivõrd selles, kus on otsustamise koht, vaid selles, kas on raha. Palga alammäärasid tahetakse nelja asemel vaid üks. Õpetaja-metoodiku palgamäär on 888 eurot, tulevikus on see kooli otsustada. Koolil pole raha kuskilt juurde küsida, kui seda pole.

Rahul ei saa olla ka klassijuhatajatöö õpetaja ametikoha sisse panekuga.

Oleme uurinud õpetajate töötingimusi ja koormust. Selgus, et see on 50 tundi nädalas. Aga minister ütleb, et 35 nädalatunni sisse peaks kõik ära mahtuma. See, mis üle 35 tunni, mingu ikka lisatasu alla. Õpetaja töötab nii palju üle, et ta puhkust ei saagi − puhkab küll, aga see on pigem ületundide kompensatsioon. Eesti õpetaja on väga tubli. Sellistes tingimustes on saavutatud maailmatasemel tulemusi. Müts maha!

Täna (18. okt – toim) läheme PGS-i seadust arutama ministeeriumi. Töörühm kutsuti ellu, et õpetaja positsiooni parandada, aga kui seal on seltsimehi, kes ütlevad, et õpetaja puhkust ja palka tuleks vähendada, töönädalat pikendada, kas see on ikka asja parandamine?

Mille poolest erinevad õpetajate liit ja haridustöötajate liit?

Meie eksisteerime oma liikmemaksude arvelt, oleme ainus sõltumatu organisatsioon, kes õpetajate huve kaitseb. Õpetajate liit on haridusministeeriumi käepikendus, ministeerium toetab neid, maksab esimehele palka. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa olla töötajate organisatsioon selline, mida tööandja peab üleval.

Haridustöötajate liidus on üle 60 protsenti munitsipaalkoolide õpetajaist, õpetajate liidus alla 2 protsendi, see on olematu organisatsioon. Ministeeriumil on muidugi alati hea öelda, näidates neile, et õpetajad on otsustamisel esindatud ja toetavad.

Õpetajate liit pole maailmaorganisatsioonide liige. Ei taha selle kaudu meie liitu tõsta, aga räägin, milline on tegelikkus. Tööandjad kasutavad seda ära, näidates, et töötajate huvid on õpetajate liidu kaudu esindatud. Eks pillimeestel tuleb mängida tellija muusikat.

1930. aastate teisel poolel, kui ametiühingute tegevus lõpetati Eestis ära, oli riiklik institutsioon õpetajate koda. Õpetajate liit on selle järglane. Raha ministeeriumilt oma tegevuse jaoks hakkasid nad saama siis, kui eelmine esimees astus IRLi.

Haridusministeerium pole enam haridust suunav ja juhtiv jõud Eestis, ta on projektipõhine. Terviklahendust neil pole. Haridus ei saa olla projektipõhine, vaid riiklik, sihipärastatud. Haridusstrateegia on vaid niisama kena muusika.

Kuidas on sujunud koostöö haridusministritega?

Minu ametiühinguajal on olnud 12 ministrit. Olen neile öelnud: ministrid tulevad ja lähevad, aga haridustöötajate liit jääb. Hulk ministreid pole aru saanud, kus valdkonnas nad töötavad, ega ole hariduse jaoks midagi teinud.

Arvatakse, et kui asjast aru ei saa, likvideerime ära. Likvideeritigi õpetajate kvalifikatsioonitõstmise süsteem, nüüd teeme meeletuid jõupingutusi, et seda taastada. Oli kutsenõuandlate süsteem, tänapäeval on karjäärinõustajad, aga õpilased ei tea, kuhu minna.

Või siis pedagoogikateadus. Kas teie teate, kus meil see on? Pedagoogika uurimise instituudi andsime uhkelt ülikoolidele ära. Aga nüüd tundub ajalehti lugedes, et meil on kaks pedagoogikateadlast, üks emeriitprofessor ja teine TLÜ dotsent. Kus on abi õpetajale? Kaotame palju asju ära, aga asemele ei anna. Kaotamise taga on ju ministrid. Praegune minister kaotas ära pedagoogilise staaži eest tasu maksmise. Mujal maailmas seda tehakse. Olin ise sel koosolekul, ei hakka neid reljeefseid väljendusi kordama, aga see mees on haridusele palju kurja teinud.

Kes oli ministritest kõige kompetentsem?

Haridusökonoomika vallas Rein Loik. Kõige rohkem tundis kooli Tõnis Lukas. Oli terve hulk ministreid, kes oma valdkonnas on tublid, nagu Paul-Eerik Rummo, aga haridusasjadest ei jaganud midagi. See oli päris häda ja õnnetus. Enamik kõrgharidusest tulnud vendi ei tundnud üldharidust üldse ja see tundus neile teisejärguline. Kadunud Kreitzberg oli väga hea. Mul on senini meeles tema sõnad: „Hea õpetaja on see, kes armastab lapsi ja tunneb ainet.”

Kes oli kõige kehvem valitsuses õpetajate huvisid kaitsma?

Rummo ja Olesk. Nad ei jaganud finantse. Tollal oli haridus ja kultuur ühes ministeeriumis, nad tegelesid rohkem kultuuriga. Haridus oli ametnike hoolde jäetud, ministritena nad ei võidelnud selle eest.

Mida tegite enne ametiühingutööd?

Olen sündinud 1937. aastal, lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi. Tahtsin minna Tartusse juurat õppima, aga kuna polnud komsomolis, ei saanud ja valisin hoopis Tallinna Pedagoogilises Instituudis ajaloo eriala. Teisel kursusel pandi juurde eesti keel ja kirjandus. Pärast lõpetamist suunati Tallinna internaatkooli kasvatajaks ja õpetajaks. Töötasin seitse aastat. Siis kutsuti haridusministeeriumi, töötasin inspektorina, koolivalitsuse juhataja asetäitjana, kaadri- ja pedagoogilise õppe osakonna juhatajana, olin kolleegiumi liige.

Unustusse on jäänud Ferdinand Eisen, tänu kellele eestikeelne ja -meelne haridus üldse säilis. Teistes vabariikides läksid asjad käest ära. Eisen oli kõige targem ja kultuursem haridusminister, kellega olen kohtunud.

Hiljem töötasin keskkomitees. Ma ei kahetse seda aega. Tegelesin haridusega. Minu iseloomustus oli: muidu tugev spetsialist, aga ei tunne huvi parteitöö vastu. Osakonnas arutati küsimusi lasteaiaprobleemidest kuni teaduseni välja. Sain palju teadmisi juurde.

Teil on tulnud suhelda ka Moskva ministeeriumiga.

Eestis oli palju asju, mida NLis ei lubatud teha, nagu viiepäevane töönädal. Teistel oli paar originaalõpikut, meil saja ligi. Moskvas oli nõupidamine ja kui oli oodata, et võis pähe saada, jäi minister haigeks. Teda võis ka kolleegiumi liige asendada. Et rääkisin vene keelt, sain käia ja Eestit esindada. Ministrid said seal sõimata, aga mind ei sõimatud, sest mida teha, kui ministrit kohal pole. Olin nagu postikana – andsin ministrile kuuldu edasi.

Kuidas sattusite ametiühingureele?

Ülikoolis olin ametiühingu grupiorganisaator, hiljem töötades asutustes ametiühingukomitee esimees. Meeldib töö inimestega. See pole ainult murede otsimine, vaid ka rõõmude leidmine, kui on võimalik midagi lahendada. Õpetajate palgamurele lahenduse otsimine pole jõudnud veel sinna, kuhu tahaksime, aga muidu oleksime võib-olla nagu Lätis, poole väiksema palgaga. Olen alati öelnud seda, mida mõtlen. Vahel maksab see kätte.

Käisin Rootsi sõsarorganisatsioonis esinemas, mind tutvustati legendaarse ametiühingujuhina Eestist. Siis mõistsin, et viimane aeg on jalga lasta. Kevadel informeerisingi oma rahvast, et otsige nüüd uut.

Keda näete oma mantlipärijana?

Volikogu valib mitme kandidaadi vahel. Usun, et nad valivad õigesti. See on keeruline amet. Kui kaitseminister tuleb haridusministriks, siis joondu-valvel-paremale-vaat-sammu-marss − kaunis keeruline olukord.

Novembrist olen vabahärra. Ma ei taha öelda, et töötu pensionär. Tuttavad ütlevad, et tööl käies oli veel vaba aega, aga pensionärina pole üldse. Loodan, et lugemiseks ja puhkamiseks natuke ikka jääb.

Kuna mind valiti juhatuse auesimeheks, ei jää ma koduseks ega hakka lakke vahtima. Tahan võimetekohaselt kaasa aidata, anda nõu, kui seda peetakse vajalikuks küsida.