Jüri Maloverjan: Ukraina valimised - võitluslikud ja ebaausad

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Kolumnist Jüri Maloverjan loodab, et sedapuhku saavad Ukraina üldvalimised lääne meedias, ka Eesti ajakirjanike ja poliitikute väljaütlemistes, adekvaatsema kohtlemise osaliseks.

Mitte mingil juhul ei tohi me omavahel kakelda – me oleme ju kõik ukrainlased! Nii rääkisid mulle kaheksa aastat tagasi, oranži revolutsiooni ajal, Kiievi tänaval, mõnesaja meetri kaugusel Maidani telklinnakust, Ida-Ukraina noored mehed.

Nad toodi bussidega «karusselli» tegema, see tähendab mitmes jaoskonnas järjest «oma» presidendikandidaadi eest hääletama. Dressipüksid, mustad villased mütsikesed, ukraina keelt mõistvad, kuid mitte oskavad – ehtsad gopnikud Donbassi söetolmumustadest kaevurite alevitest.

Võib-olla poistel lihtsalt kästi niimoodi ajakirjanikele rääkida, kuid kui mitte nende oma, siis nende pealike mõtteviis avaldas ikkagi muljet inimestele, kes olid seni lugenud lakkamatuid poliitikute ja politoloogide jutte lõhest Lääne- ja Ida-Ukraina vahel ning vastavalt riigi eri osade lääne- või venemeelsusest. Pealegi, kokkupõrkeid, ka tegelikult, teadagi ei tulnud.

Toona joonistasid vaatlejatena Ukrainasse tulnud välispoliitikud, teiste hulgas ka Eesti omad, üsna mustvalge pildi: valimisi moonutav autoritaarne venemeelne võim eesotsas president Leonid Kutšmaga ja tema kreatuuri Viktor Janukovõtšiga versus edumeelne, Euroopa poole pürgiv ja ausaid valimisi taotlev opositsioon eesotsas presidendikandidaat Viktor Juštšenkoga.

Lootust on, et nüüd, kaheksa aastat hiljem, saavad sel pühapäeval toimuvad ülemraada valimised adekvaatsema kajastuse ka Euroopa poolt, Eesti poliitikute ja ajakirjanike ülesastumised sealhulgas.

«Ukrainas ei ole venemeelseid, ameerikameelseid või euroopameelseid poliitikuid. Ukraina on omaette kontinent, siin on kõik poliitikud ukrainameelsed,» ütles mulle 2004. aastal üks Kiievi politoloog. Sõnad omaette mandri kohta kõlasid ehk veidi liiga uhkelt, kuid üldiselt oli see tema jaoks banaalsus. Loota võib, et nende kaheksa aasta sündmused tegid selle selgeks ka välismaailmale.

President Viktor Janukovõtš, keda peeti peaaegu Moskva käsilaseks sel põhjusel, et Kreml teda avalikult toetas, on küll ilmutanud kalduvust «ida moodi» poliitikameetodite poole: osa ajakirjanduse allutamine, arvete klaarimine ekspeaminister Julia Tõmošenko ja ekssiseminister Juri Lutsenkoga ja muu sellesarnane.

Kuid meenutagem, et Tõmošenkole esitatud – absurdne küll – süüdistus räägib Vladimir Putiniga sõlmitud gaasilepingust, mis olevat Ukrainale kahjulik olnud (järelikult, Venemaale kasulik). Ja kas president Viktor Juštšenko ja peaminister Julia Tõmošenko sisepoliitika oli ja oleks ka edaspidi olnud palju «euroopalikum», on omaette küsimus.

Välispoliitikas pikendas Janukovõtš küll lepingut Venemaa Musta mere laevastikuga, mida «oranž» Juštšenko keeldus tegemast, kuid samas taotleb Kiiev endiselt assotsiatsioonilepet Euroopa Liiduga ega taha liituda Moskva loodud Euraasia majandusühendusega, mis omakorda ärritab Moskvat. Vene opositsionääri Leonid Razvozžajevi hiljutine röövimine Kiievis vihjab küll sellele, et Ukraina eriteenistused olid kursis ega takistanud kolleege, kuid üldiselt on selle loo asjaolud veel liiga hämarad, et nende pinnal Ukraina poliitika kohta järeldusi teha.

Ukraina poliitikas ei ole Brüsseli või Moskva jaoks ühemõtteliselt häid ja halbu juhtfiguure, nad kõik lähtuvad oma huvidest, mitte meie väärtustest. Seepärast olekski mõttekam nende tegusid hinnata Ukraina oludest lähtudes, mitte meie oma eelistusi silmas pidades. Paraku näeme ka seekord, et näiteks OSCE süüdistab ülemraada valimistele pühendatud eelraportis, mis räägib arvukatest rikkumistest, sealhulgas häälte lihtlabasest kokkuostust, eelkõige võimul olevat Regioonide parteid.

Muidugi lasub võimuparteil suurem vastutus, seda esiteks, teiseks on tal rohkem võimalusi. Aga minu kogemus Ukraina kolme valimiskampaania kajastamisel räägib, et häälte kokkuostuga tegelevad kõik, hea küll, peaaegu kõik, kes suudavad. Nagu ka hääletamistulemuste moonutamisega võimaluste piires.

Seda on eriti ilmekalt näha mõnes Kesk-Ukraina väikeses linnas ja külas, kus erinevalt riigi ida-, lõuna- ja lääneoblastitest ei ole Regioonide parteil või tema vastastel kindlat tuumikvalijaskonda. Kahes täiesti ühesuguses, kõrvuti asuvas piirkonnas võisid ülekaalukalt võita poliitilised antagonistid. Oli üpris lihtne ära arvata, kelle poolt on kohaliku administratsiooni juht või linna ainukese tehase omanik.

Puhtad valimised toimusid seal, kus eri jõudude esindajad suutsid üksteist ohjeldada. Kas juba hääletamispäeval valimisjaoskondades või näiteks nii, et valijaid üritasid ära osta kõik, valija aga võttis kingitused vastu, jäi segadusse ning lõpuks hääletas nii, nagu ise arvas.

Ja oma rolli mängivad ka kohalikud eripärad, kusjuures mitte ainult regiooniti. Eelmiste raadavalimiste ajal käisin muu hulgas näiteks Žmerinka väikelinnas. Ajal, mil kaks peamist konkurenti pidasid Kiievis kompromissitut lahingut «Ukraina tuleviku pärast», ühinesid nendesamade erakondade linnaorganisatsioonide juhid võitlemaks kolmanda erakonna esindaja, linnapea vastu. Põhjuseks olid mõistagi kohalikud äriasjad, mitte ideoloogiline vastasseis.

Samamoodi, muide, nägi välja ka Venemaa poliitika kohalikul tasandil enne Putini ajastu poliitilise monopoli kehtestamist. Nimelt tegutsesid ühe või teise erakonna sildi all sõprade ja äripartnerite kambad, kel polnud tihtipeale erakonna nominaalse ideoloogiaga (selle olemasolu korral) mingit pistmist.

Ukrainas pole valitsev partei eesotsas president Janukovõtšiga veel Venemaa moodi poliitilist surnuaia ja bordelli segu luua suutnud, lõplikku võimumonopoli pole saavutatud. Seega saab suure tõenäosusega eeldada, et ka pühapäevased parlamendivalimised tulevad üldjoontes samad, nagu varemgi: võitluslikud, kuid ebaausad. Teisisõnu, moonutades eri kohtades valimistulemusi enda kasuks, tasakaalustavad erinevad parteid lõppkokkuvõttes üksteist riigi tasandil. Võimuparteil on seejuures teatud eelis.

Võib-olla on see osa teekonnast «päris» demokraatia suunas. Kes teab.

Autor on BBC Moskva-korrespondent.