Volli Kalm: ahistavad keelehirmud

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm. Foto: Kristjan Teedema

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm kirjutab, et rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise eestikeelse kõrghariduse andmine on kallis, kuid see on meie riigi, ülikoolide ja eriti Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli kohus.

Tänavuse Pärnu juhtimiskonverentsi teemaks oli «Ebaõnnestumised». Lisaks senistele õnnestumistele nimetasin seal võimalusi, kus Eesti kõrgharidus võib tulevikus ka ebaõnnestuda. Ja sellega seoses tsiteeris Delfi (13.10.2012) minu Pärnus öeldud sõnu «Magistri- ja doktoriõpe liigub ilmselt paratamatult üha rohkem ingliskeelseks» täpselt. Nii ütlesingi, aga ma ütlesin midagi veel, mis Pärnus mitteviibinuteni ja end sellest väitest häirituna tundvateni ilmselgelt ei jõudnud.

Nimelt seda, et rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise eestikeelse kõrghariduse andmine on kallis, kuid see on meie riigi, ülikoolide ja eriti Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli kohus. Sama loomulik, nagu on kohus anda igal tasemel eestikeelset kõrgharidust, on ka ülikoolide soov selle kõrval suurendada kvaliteetsete ingliskeelsete loengute ja õppekavade arvu. Nendeta kaotaksime kiiresti rahvusvahelise konkurentsivõime ja jääksime kõrvale ülikoolidevahelisest koostööst.

Viimast ei saa endale lubada ükski ülikool ning siinkohal meenutan, et juba 90 aastat tagasi eestikeelse ülikooli algusaastail kutsuti Tartusse õppejõude Soomest ja Rootsist ning saadeti tulevasi kodumaiseid õppejõude riigi kulul tudeerima Prantsusmaale, Inglismaale ja Saksamaale.

Praegune olukord on loomulikult hoopis teistsugune, sealhulgas eesti keele roll ja tähtsus rahvusvahelistunud kõrghariduses.

On täiesti kindel, et kunagi varem pole Eestis nii paljudele välismaalastele, eelkõige üliõpilastele, süstemaatiliselt õpetatud eesti keelt, meie kultuuri, geograafiat ja ajalugu. Neid kursusi võtab enamik Eesti ülikoolides õppivast ligi 1500 välistudengist ja 300 välisõppejõust.

Miks nad on siin? Ainult seepärast, et ülikoolides on lisaks eesti keelele õppida või õpetada midagi kvaliteetset ja tulevikuks kasulikku ka näiteks inglise keeles! Ja ingliskeelsed kursused või õppekavad on enamasti magistri- ja doktoriõppe tasemel. Neil õppivad tudengid ei võta meilt ära meie eesti keelt, vastupidi – paljud neist «kolivad» pärast kahte-kolme aastat ülikoolis ingliskeelselt õppekavalt eestikeelsele.

Kas on veel paremat Eesti ja eestluse tutvustamise viisi maailmas, kui siin kõrghariduse omandanud haritlaste asjatundlik sõna oma kodumaal? Lisaks Eesti jaoks laienev rahvusvaheline suhtlusvõrgustik. Hoopis iseasi on see, et siin magistri- või doktorikraadini jõudnud välismaalane võiks lihtsamini Eestisse tööle ja elama saada.

Teiseks, kunagi varem pole Eestis nii süstemaatiliselt ja laia erialase katvusega antud välja (paberil ja digitaalsena) nii palju eestikeelseid originaalseid või tõlgitud kõrgkooliõpikuid nagu praegu haridus- ja teadusministeeriumi vastava programmi ning ülikoolide koosfinantseerimisel.

Ja kolmandaks, kunagi varem pole Eestis magistri- ja doktoriõppes õppijate üldarv olnud nii suur kui praegu, vastavalt 12 500 ja 3000, ehk 23 protsenti kõigist üliõpilastest.

Kokkuvõttes oleme olukorras, kus meil on läbi aegade enim õppijaid eestikeelsetel magistri- ja doktoriõppekavadel, on kasutada enim tänapäevaseid eestikeelseid kõrgkooliõpikuid ning enim välistudengeid ja õppejõude on õppimas eesti keelt ja kultuuri.

Kindlasti on kõike nimetatut võimalik teha veelgi rohkem ja kvaliteetsemalt, aga kas tõesti peab sellega kaasnema inglise keele osatähtsuse alahindamine? Tänapäeva avatud maailmas on võimatu tõsiselt suhtuda soovidesse lõpetada ülikoolides eestikeelsete kõrval ingliskeelsetel õppekavadel õpetamine, mis ühtlasi tähendaks välistudengite kojusaatmist, või lõpetada eestlastest õppejõudude ingliskeelsed loengud. Pärast seda jääks veel keelata vaid võõrkeelsed raamatud ülikoolis!

Arvan, et meie kollektiivselt tõsiseltvõetav keelehirm võiks seisneda hoopis selles, et oskame liiga vähe keeli peale inglise keele. Kuigi viimane on muutunud teaduse ja kõrghariduse lingua franca’ks, on suur osa maailma teadus-, ajaloo- ja kultuuripärandist talletatud paljudes muudes keeltes. Keeleline ühekülgsus on ühiskonda piirav.

Paraku ka inglise keelt ei oska meie akadeemilise kogukonna kõik liikmed piisavalt hästi, et selles keeles haridus omandada või loenguid pidada. Järelikult oleks hea rohkem keeli õppida, ja efektiivseim on seda teha vastavas töö- või õppekeskkonnas.

Meie õpilaste, üliõpilaste ja õppejõudude ajutine õppimine ja töö välismaal peaks saama normiks, nagu seegi, et oma laborites ja auditooriumites tervitame aina rohkem välismaalasi. Avatud ja maailmaga suhtlevasse ühiskonda tuleb suurem osa mujale õppima suundunuid tagasi. Kindlaim viis neid kaotada on mis tahes suletuse või sunnismaisuse püüdlused kodumaal, mille survet ei tasakaalusta ei emotsioon «Kevadest» ega soov osa saada laulupeost ja jaanitulest.

Lõpetuseks veel üks kõrghariduskeele-alane tähelepanek. Äsja lõppes «Talendid koju» projekt ja tunnustus neile, kes otsustasid Eestisse tagasi tulla. Ühiskonna ootus tulijate arvu suhtes võis olla suurem, kuid kordagi ei kerkinud üles probleemi, kuidas aastaid välismaal, enamasti ingliskeelses keskkonnas koolitatud noored saaksid end kodumaa ja iseenda hüveks rakendada.

Nad pole ju saanud eestikeelset kõrgharidust ning kraade! Nad ei tea kogu oma õpitu peensuste terminoloogiat eesti keeles! Ometi ootame neid tagasi, sealhulgas ülikoolidesse, ja oleme veendunud, et neist on meie rahvale ja riigile tubli abi.

Võiks eeldada, et samasuguse mõistmise ja positiivse ootuse teenib ära ka meie ülikoolides välismaalastega koos ingliskeelse kraadiõppekava läbinud eestimaalane, eriti kui ta otsustab oma teadmisi Eesti heaks rakendada, toimugu see siin või võõrsil.