Juhtkiri: meepott tilga tõrvaga

Foto: Urmas Nemvalts

Finantsstabiilsuse juures ei tohi unustada võimalikke riske

Eesti Pank teavitas eile avalikkust Eesti finantsstabiilsuse heast seisust – ettevõtted on aastataguse ajaga võrreldes tugevamad, finantssektoris asjad korras. Niisugune autoriteetne hinnang sisendab kodanikule kindlust homse päeva ees ja kinnitab, et laias laastus on tehtud õigeid valikuid. Isegi juhul kui me sõnumit detailideni ei analüüsi – ja enamik meist seda ei tee –, mõjutavad sellised teated ju meie igapäevase elu otsuseid, olgu siis suuremaid oste, laene vms.

Siiski tasub olla tähelepanelik, sest ümbritsevas majandusruumis varitseb mitmeid ohte, esimeses järjekorras muidugi jätkuv võlakriis. Kogu Euroopa majandus on omavahel seotud, kuid kõigepealt mõjutavad meid sidemed lähinaabritega Skandinaavias, kes kuuluvad meie suurimate väliskaubanduspartnerite hulka, samuti on meie pangandusturu lõviosa Põhjala pankade käes. Üks riskitegur ongi Rootsi kinnisvaraturg, kus masu erilisi korrektiive ei teinud. Eesti Panga asepresident Madis Müller tõdes eile, et kümne aastaga on hinnad seal kahekordistunud ja elanikkonna laenukoormus kõrge.

Hiljuti välispoliitika instituudi tellimusel Eesti Euroopa Liidu poliitikast raporti koostanud analüütik Hardo Pajula läheb aga veel kaugemale, nimetades võimalikku panganduskriisi Rootsis meid majanduslikult ja seetõttu ka julgeolekupoliitiliselt ähvardavaks suurimaks ohuks, mis võib meid väga kiiresti euroala abivajajate hulka tõugata. Pajula hoiatab raportis, et Eesti peaks pankade laenuportfelli arvestades selgemini teadvustama enda potentsiaalset kohustust: «Me oleme Rootsi pankade ja enda riigieelarve vahele tõmmanud joone, mis terava kriisi tingimustes ei pruugi sugugi püsima jääda.»

Esialgu pole suuremaks muretsemiseks põhjust, sest emapankade majandusnäitajad on head. Peaminister Andrus Ansip rõhutas hiljuti riigikogus õigesti: kriisi ajal kuulus Eesti nende kaheksa ELi riigi hulka, kus ei tulnud kulutada raha pankade päästmiseks. Kuid liikudes ELis suurema pangandusalase lõimituse teed, peame silmas pidama, et senine edukas koostöö eurotsooni mitte kuuluva Rootsiga tagasilööke ei tunneks.

Ühtne finantsjärelevalve eurotsoonis ja ELis on õige, ehkki poliitiliselt konarlik tee (järelevalve vajaduse mõistmise osas võiks Eestil olla Rootsiga põhimõtteline ühisosa). Eraldivõetuna võime ju oma finantsstabiilsuse üle uhkust tunda, kuid kindlus homse ees oleks suurem, kui ühtne järelevalve puudutaks kogu meie peamist majanduskeskkonda. Ehk üht Lennart Meri kuulsaks saanud poliitlauset tagurpidi pöörates: olukord on hiilgav, kuid see sära ei pruugi veel ilmtingimata tagada helget (lähi)tulevikku.