/nginx/o/2009/01/20/120253t1ha325.jpg)
Energiaõigusele spetsialiseerunud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant Roger Pilvik kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et fikseeritud hinnaga tähtajaliste elektrilepingute lõpetamise tasu eesmärk on müüa tarbijatele soodsalt elektrit.
Energiaõiguse magistrant: lepingulõpetamise tasu eesmärk on müüa tarbijatele soodsalt elektrit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elektrituru avamisega seoses on tähelepanu alla sattunud elektrimüüjad ja elektrilepingutes väljatoodud tasud fikseeritud hinnaga tähtajalise lepingu lõpetamiseks. Tegemist on praktikaga, mis on levinud üle Euroopa ning mis on tingitud elektrimüügi valdkonna eripäradest (ja mitte ainult, ka fikseeritud laenuintressi ennetähtaegsel lõpetamisel tuleb tasuda tasu). Üldjuhul soovivad elektritarbijad osta elektrit soodsaima hinnaga. Selleks teevad müüjadpakkumised ning klient võrdleb neid. Müüjal on väga raske teha kliendile soodsa hinnaga pakkumist, kui ta peab arvestama asjaoluga, et klient võib igal ajahetkel lepingu üles öelda.
Pakkumise raskus seisneb selles, et elektrihind on oluliselt volatiilsem kui teiste kaupade hinnad. Avatud turu tingimustes on müüjale oluline maandada hinna muutustest tulenevat riski. Kui kliendiga sõlmitakse fikseeritud hinnaga tähtajaline leping on müüjal kindlus, et klient ostab temalt elektrit hästi ennustatavas koguses ning müüja saab oma hinnariski maandada varudes endale lepingukehtivuse ajaperioodiks piisavalt elektrit, mida kliendile müüa. Juhul kui klient ja müüja sõlmivad fikseeritud hinnaga tähtajalise lepingu ning klient otsustab lepingu kehtivuse jooksul vahetada elektrimüüjat, tekib müüjal elektri ülejääk, mida ta peab ära müüma olukorras, kus turuhind on madalam, kui kliendiga kokkulepitud hind (muul juhul klient ei lahkuks müüja juurest).
Seega on müüjad raskes seisus - kas teha pakkumine, milles kajastub väiksem risk ja mille hind on kallim, või arvestada sellega, et pakkuda omaklientidele pikemaks perioodiks parimat võimalikku hinda ning kaitsta ennast äririski eest (ülejääva elektri alla turuhinna müümise eest) lepingu lõpetamise tasude näol.
Viimase variandi puhul võidavad nii ostjad kui müüjad. Põhjuseks on asjaolu, et elektrisüsteemis peab valitsema igal tunnil tasakaal tarbimise ja tootmise vahel.
Käesoleval hetkel on meedias probleeme tekitanud võlaõigusseaduse § 234 lg 3, mille alusel tarbijast ostja võib elektrilepingu sõltumata sellest, kas leping on tähtajaline või tähtajatu üles öelda, teatades ülesütlemisest ette vähemalt üks kuu. Sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Võttes arvesse, et tegelikkuses võidavad tarbijad oluliselt soodsa elektrihinna näol,ei saa vaadata lepingu lõpetamise tasu kui tarbija kahjuks kõrvalekalduvat kokkulepet. Justiitsministeeriumi ja tarbijakaitseameti seisukoht sisuliselt tähendab, et kodutarbijaga ei saa sõlmida fikseeritud hinnaga lepingut vaid ainult optsioonlepinguid. Need on aga oma olemuselt juba palju kallim viis elektrienergia ostmiseks.
Energeetikasektoron omanäoline ning kätkeb endas riske, ohte ja füüsika seaduseid, mis muudes sektorites puuduvad. Elektrit ei saa salvestada ning seetõttu peab igal kauplemisperioodil valitsema tasakaal tootmise ja tarbimise vahel. Tahes tahtmata kanduvad valdkonna eripärad üle ka lepingutesse ja juriidikasse. Lepingu lõpetamise tasude eesmärk ei ole tarbijatelt iga liigutuse eest raha küsida, vaid tekitada võimalus soodsa hinnaga elektrit pakkuda. Arvestades eesseisvat hinnatõusu, olen kindel, et tarbijad soovivad osta pigem soodsa hinnaga elektrit, kui mitte maksta ühekordset lepingu lõpetamise tasu. Samuti Euroopa Liidu liikmena on Eesti võtnud endale kohustuse järgida Euroopa Liidu käitumis- ja õiguspraktikat. Nii Soomes kui ka mujal Euroopa Liidus on fikseeritud hinnaga tähtajalise lepingu lõpetamise tasu seaduslik. Seega käesolevas vaidlusküsimuse lahendab lõpuks riigikohus. Senimaani saavad tarbijakaitseamet, justiitsministeeriumja muud institutsioonid avaldada vaid omaarvamusi. Praeguses olukorras üritatakse kõigile tundmatut vaba elektriturgu mahutada võlaõigusseaduse piiridesse. Arvestades, et võlaõigusseadus ei ole mõeldud reguleerima avatud elektriturgu, on selge, et igapäevaelu arenguga on vajalik ka seadusi uuendada.