Juhtkiri: sõnumitooja tapmine

Foto: Urmas Nemvalts

Täna toimub Reformierakonna juhatuse koosolek, kus tõenäoliselt otsustatakse Silver Meikari erakonnast välja arvamise üle. Prokuratuuri otsust kriminaalasja lõpetamise kohta tõlgendati võiduna ja Reformierakond on võtnud kättemaksukursi.

Mis on aga Eesti juhtival erakonnal enesekaitsele ja kättemaksule keskendudes kahe silma vahele jäänud, on erakondliku ja ühiskondliku tegelikkuse jätkuv teineteisest kaugenemine. Seda kirjeldab ilmekalt juba kriminaalasja lõpetamise tõlgendamine: erakond Michali ja Lillo näol nägi selles «tõe väljaselgitamist», mis nüüd on «must valgel selge», suur osa ülejäänud ühiskonnast aga tõdemust, et veel kuus inimest tunnistasid varjatud rahastamisskeemide olemasolu. Mitte üksnes Meikar, vaid ka suur osa Eesti ühiskonnast peab elama edasi teadmisega, et riiki juhtiv erakond valetab. Ning kui Meikar parteist välja heidetakse, tähendab see, et ollakse ka valmis sundima jõuvahenditega vaikima iga erakonnaga seotud kodanikku, kes julgeb vastupidist väita.

On mõneti huvitav, kuidas väljaheitmist põhjendataks. Reformierakonna põhikirjas üles loetud erakonna liikme õigustest on üks demokraatlikule riigile kohaselt õigus olla eriarvamusel erakonna poliitika, tegevusnormide ja meetodite valiku suhtes. Selle õiguse kahtluse alla seadmine erakonna poolt tähendaks nii põhikirja vastu minekut kui avalikku tunnistamist, et tegu ei ole demokraatliku erakonnaga.

Edasi lugedes läheb aga asi segaseks. Selgub, et erakonnast saab liikme välja arvata juhul, kui ta «rikub punktis 13 ettenähtud kohustusi». Jättes kõrvale põhikirja grammatilise ebakorrektsuse (õigusi saab rikkuda, kohustusi saab vaid täitmata jätta), võiks Meikari kohta käia punkti 13 alapunkt, mille kohaselt peab erakonna liige «aitama oma igapäevase tegevusega kaasa erakonna maine tõusule». Kui erakond heidab ta välja sellele punktile tuginedes, tähendab see tunnistamist, et ausus – musta rahastamise avalikkuse ette toomine – on erakonna jaoks käsitletav maine tõusule kaasaaitamise kohustuse täitmata jätmisena. Pealegi, naljaga pooleks öelduna, erakonna maine on praegu tunduvalt parem, kui see oli enne Meikari ülestunnistusi. Paradoksaalselt on see skandaali algusest peale pidevat tõusutrendi näidanud.

Kokkuvõtvalt on selge, et põhikirja painutamata oleks Meikarit ülestunnistuse eest erakonnast välja heita üsna keeruline. Tema süü pärineb hoopis teistsuguse võimustruktuuri kirjutamata reeglist, mida Rain Kooli nimetas eile ETVs kuritegelikust maailmast pärit «vaikimiskohustuse murdmiseks». Ja neil reeglitel peaks olema selle riigikorraga, kus me elame, üsna vähe pistmist.

Kui Meikar erakonnast välja heidetakse, saab temast esimene, kes on Reformierakonnast välja visatud poliitilistel põhjustel. Sellega astuks Reformierakond ritta, mis on Eestis seni olnud vaid Keskerakonna päralt. On sümptomaatiline, et saatejuhtidel nende nimed aina sagedamini vahetusse lähevad.