Oviir: rahvusriikide valijaskonnale jääb europarlamendi tegevus kaugeks

Siiri Oviir. Foto: Mihkel Maripuu

Europarlamendi saadik Siiri Oviir ütles, et rahvusriikide valijaskonnale jääb europarlamendi tegevus praegu endiselt kaugeks ja selle probleemi lahendamiseks välja pakutud lahendused olukorda väikeriikides ei muuda.

Kas Euroopa Liit peaks hakkama meenutama üha enam liitriiki, mida juhib üks riigipea, üks valitsus, üks parlament jne, ning praegused rahvusriigid oleks rohkem kui liidumaad? Oleks see hea Eestile, hea Euroopale?

Euroopa Liit meenutabki juba liitriiki ning selles pole midagi halba. Euroopa Liidul on juba olemas oma parlament, president ning täidesaatva võimu esindaja - Euroopa Komisjon. Meie majandus- ja rahanduspoliitikas on üha enam ühisotsustel põhinevaid jooni, ühisrahadest katame sotsiaalpoliitika eesmärkide püstitusi.

Lissaboni lepinguga, millele ka Eesti andis oma heakskiidu, anti EL-i institutsioonidele veelgi suurem roll ning nt Euroopa Komisjonil (EK) on õigus kontrollida liikmesriikides ühiselt otsustatud Euroopa suuniste täitmist, sealjuures õigus ka sanktsioone rakendada mittetäitmise puhul. Näiteks on EK-l õigus kinni hoida liikmesriikide toetamiseks mõeldud vahendeid, samuti avaldada poliitilist survet, teha hoiatusi, määrata trahve.

Mõistagi on üleilmastumise olukorras üheskoos tegutsemine hea Eestile ja tervikuna Euroopale, kuna ühine suur turg tagab kestliku majanduse, julgeoleku, inimeste vaba liikumise ning aitab vältida ressursside raiskamist dubleerimisele ja mõttetule konkurentsile. Nagu kuulus filosoof Immanuel Kant juba 18. sajandil ütles, et kui Euroopa riigid saavad ükskord aru kui mõttetu on üksteisega sõdimine ja pidev võistlemine, siis tekib Euroopa riikide ühendus, kus kõik rahvad teevad koostööd ühise eesmärgi nimel.

Mida arvate Mart Laari ideest, et europarlament vajab põhjalikku uuendamist, alustades sellest, et sinna valitakse inimesed rahvusriikideülestest valimisringkondadest (Baltikum+Rootsi+Soome)?

Oma 15 aastat, st alates aruteludest EL asutamislepingu kaasajastamisest, on arutatud ka europarlamendi atraktiivsemaks muutmist rahvusriikides. Lissaboni leping on tänaseks pea 3 aastat jõus olnud, arutelud europarlamendi koosseisu, valimiste korra jms ümber jätkuvad. Rahvusriikide valijaskonnale jääb europarlamendi tegevus täna veel kaugeks. Pea muutumatul kujul viiakse iga viie aasta tagant läbi valimisi, nii juba 1979. a. alates. EL on aga laienenud, ka europarlamendi ja komisjoni pädevusi on lisatud. Aga valijale jäävad El-i institutsioonide taotlused arusaamatuks ja kaugeks.

Mis puudutab europarlamendi valimisi, on arutuse all olnud mitmeid variante, muuhulgas ka Mart Laari poolt hiljuti tutvustatu (Balti riikide ja Põhjamaade ühine valmisringkond). Täna arutletakse enam võimaluse üle lubada valimistele rahvusriikide parteide nimekirjade kõrval ka vastavate üleeuroopaliste parteide nimekirjad. Ettepaneku kohaselt oleks igal Euroopa tasemel tegutseval parteil ka Euroopa ülene valimisnimekiri. Paljudele suurtele riikidele need mõtted meeldivad, mulle tundub, et väiksemate riikide poliitikud jäävad üldjuhul tundmatusse tsooni ehk siis kaotajaks. Ja seda nii esimese kui teise variandi puhul.

Kuidas suhtuksite sellesse, kui Reformierakonna ja Keskerakonna kandidaadid peaksid pürgima europarlamenti ühises nimekirjas?

Enamikes liikmesriikides on mitu liberaalset parteid, maailmavaade on üks, erinevad on prioriteedid. Euroopa liberaalne mõte ei ole täna enam see, mis sajand tagasi, omaks on võetud enam sotsiaalset suunda. Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsiooni liikmeid paigutakski pigem sotsiaalliberaalse mõtteviisi kandjaks, toetatakse n-ö inimkeskset kapitalismi. Tõsi, meie hulgas on ka konservatiivse mõttelaadiga saadikuid. Euroopa poliitmaastikul on Reformierakond lähedasem konservatiividele. Ega nende mõni aasta tagasi kavatsetud liitumisplaanid Res Publicaga ka ju muust kõnele.

Kuidas suhtute ideesse, et Euroopa Komisjoni peaks moodustama europarlamendi valimistulemuste põhjal, mitte nii nagu praegu, kus võimukoalitsioon otsustab, kas saata Brüsselisse Siim Kallas või keegi teine?

Nii kaua kui Euroopa Parlamenti ei valita ühiste üleeuroopaliste nimekirjade alusel, ei peaks ka volinike valimist muutma. Vastasel korral on sissekirjutatud konflikt teise poliitilise suunaga rahvusriigi

valitsusega. Küll pean aga oluliseks, et liikmesriigid toetaksid kandidaatide esitamisel enam soolist tasakaalu. Europarlament on vastu võtnud ka vastavasuunalise otsuse, nimelt, et Euroopa voliniku ametikoha kanditaatideks tuleb liikmesriigil esitada nii nais- kui meeskandidaat, kelle vahel siis pädevuse alusel tehakse valik Euroopa Komisjoni tulevase Presidendi ja Parlamendi koostöös.

Mida arvate ideest vähendada Euroopa Komisjoni liikmete arvu ning panna see koosnema riikide mõttes n-ö alalistest liikmetest ja roteeruvatest liikmetest?

Mis puudutab roteerumist, siis ka praegu muutub Euroopa Liidu eesistujariik iga poole aasta tagant, kuid Euroopa Komisjoni liikmete arvu vähendamist ja roteerumist, ei pea ma mõistlikuks. Väikeriikide hääl nõrgeneks, EK otsused kaotaksid legitiimsuses. Me ei saa siinjuures kopeerida ÜRO juhtimismudelit, kuna Euroopa Liit ja ÜRO ei ole võrreldavad.

Kas Euroopa Liidul võiks olla üks president, kes oleks volitustelt ja kuvandilt praegusest alalisest eesistujast tõsisemalt võetav?

Euroopa Liidul on juba liikmesriike ühendav ja esindav isik – Euroopa Nõukogu President. Täna Herman Van Rompuy, kes kuust-kuusse saab enam tõsiseltvõetavaks. Antud ametikoha loomisel, oli paljudele ebaselge, millised on tema täpsed volitused, mitmed institutsioonid ei olnud huvitatud oma võimust kübetki ära andma, mistõttu võis jääda vastsest EL Presidendist n-ö ebakindel mulje.

Praeguseks on tema positsioon selgem ning ta on end oma ametipostil märksa rohkem tõestanud. Sama olukord oli ka Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton'i ametisse astumisel.