Anneli Ammas: inimliku külatohtri kuju

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Poolteist nädalat tagasi nägin teleriekraanilt eakat arsti kiriku vastas pargipingil istumas ja teda ümbritsesid tänulikud patsiendid. Vana külatohter ei ole oma pika elu jooksul aega, energiat ega ammugi hoolimist kokku hoidnud, on alati, ka pensionil olles, oma patsientide jaoks olemas olnud. Ütleb nüüd tagasihoidlikult, et tema, üldiselt meditsiini osa on inimese tervise juures vaid 96 protsenti ja ülejäänu on jumala otsustada. Vana külatohter on tundnud end inimeste teenrina jumala päikese all.

See vana arsti lugu, mille teletegijad juba suvel üles olid võtnud ja mis nüüd saatuse tahtel just arstide streigi ajal eetrisse läks, andis vastuolulistele mõtetele korraga selguse. Jah, just sellest inimesi teenivast arstikujust on viimastel nädalatel puudu olnud. Oleme näinud vaid kurje, endale õigusi ja paremat elu nõudvaid arstikujusid.

Kolmanda streiginädala keskel helistas toimetusse üks väikeettevõtja Lõuna-Eestist. 20 aastat päevast päeva rabanud, oma tervist trotsides paljudele tööd andnud mehel valutas teist nädalat selg. Ta oli tahtnud mõista streikijate soove, õigemini nõudmisi, aga ühel hetkel tundis, et mõistmine saab otsa. «Aga patsiendid, kes nende eest seisab?!» küsis mees.

Kui paar nädalat tagasi ühe perearstiga tervishoiu parandamisest rääkisime, jäi kui võlusõna kõrvu sõna «patsient». Et mida oleks vaja muuta, et patsiendil oleks parem. Just, lugesite õigesti – et patsiendil oleks parem, mitte arstil. Muidugi, üks eeldus, et patsiendil oleks parem, on see, et ka tema arstil oleks parem, aga kumma jaoks tervishoiusüsteem on loodud?

Millegipärast ei tulnud streigi eestvedajad selle peale, et näidata oma siirast hoolimist patsientidest. Kas või streigi ajaks avatud nõuandetelefoni näol, kus vabatahtlikud arstid mures patsiente kuulaksid ja neile nõu annaksid, kuidas mõni nädal seljavalu vapralt kannatada. Haigele piisab enesetunde paranemiseks sageli juba sellest, et ta on arstiga rääkida saanud. See oleks olnud kinnitus, et streikivad arstid on tõelised teiste inimeste teenijad – nagu me kõik siin elus oleme.

Tegelikult on enamik arste on samasugused nagu vana arst seal pingil kiriku vastas. Nad ei vaata kella, nad astuvad nädalavahetusel haigemajast läbi, veendumaks, et nende äsja opereeritud patsient paraneb. Nad on streigi ajalgi oma patsientidega rääkinud ning neid ka vastu võtnud. Ilmselge, et tänapäeva meditsiini suurepäraste võimaluste juures on arstide ja muidugi ka õdede ja hooldajate tööpinge nii suureks kasvanud, et lihtsalt enam ei jaksa. Sest ka arst on surelik inimene ning võib lõpuks ise patsiendirolli sattuda.

Paraku on streigiaegne retoorika rääkinud millestki muust – ikka ja põhiliselt rahast. On väga õige, kui arstidel on kujunenud oma arusaam, kuidas Eesti tervishoidu paremaks muuta. Tahaks tõesti loota, et pärast seda, kui streik lõpuks lõpeb, jagub arstidel tahtmist ja tarkust Eesti tervishoiu tuleviku kujundamisel sisuliselt, ilma loosungiteta kaasa rääkida.