Garri Raagmaa: hobuvankril XXI sajandisse

Garri Raagmaa. Foto: PP

Haldusreformi põhiküsimus poliitikutele on, kelle kätte jääb võim. Olukorra ennustamatus soosib status quo säilimist, kirjutab TÜ regionaal­planeerimise dotsent Garri Raagmaa.

Regionaalminister kutsub avalikkust kaasa mõtlema halduskorralduse teemal (PM 12.10). See on hea. Veel parem on, et ametnikud on laialisaadetud materjalid üsna põhjalikult ja asjatundlikult ette valmistanud. Praegune lähenemine näitab võrreldes 1990. aastate lõpu Laari-Kallase «paktiga», kus omavalitsustele anti lapatsiga pähe, et nüüd paneme teid 40 üksuseks kokku, selgelt haldusvõimekuse paranemisest. Just toonane valitsejate arrogants ajas reformi hapuks.

Jüri Mõisa asemele siseministriks kutsutud Tarmo Loodus asus küll olukorda päästma, aga kohalikud omavalitsused (KOV) olid juba lootusetult välja vihastatud ja ehkki vallavanemate seas visati sel ajal nalja, et ega looduse vastu ju ei saa, siis saadi ikka küll: sel hetkel ja kontekstis küllalt mõistlikud reformiplaanid nullis tollane koalitsioonipartner, näidates, et neil on KOVi tulevikust savi. Selle praegusegi partneri esimehe juttu, kui hästi meil kõik on ja et meie omavalitsused on juba 1500 aastat tublid olnud, oleme üksjagu kuulnud.

Tegelikult on Eesti KOVid nooremad kui 150 aastat, mil mõisaikkest vabanenud talupojad pidid keisrikulli all oma elu ise korraldama hakkama. See esmane haldustasand on teinud läbi hulga muutusi: tsaariaja valdade liitmised, Eesti Vabariigi 1938/1939. aasta suur reform, nõukogudeaegsed külanõukogude, rajoonide ja ühismajandite loomised ja liitmised, mistõttu paljude praeguste valdade puhul on raske rääkida identiteedist ja püsiväärtustest.

Tuhandeaastase ajalooga on hoopis Eesti maakonnad ja nende keskuslinnad (Tartul tuleb 2030. aastal tuhande aasta juubel!). Maakondlik identiteet, maakondlikus ruumis toimiv majandus ja inimeste liikumine on intensiivsem kui kunagi varem, kuid kummalisel kombel on juba 1960. aastatel põhiliseks juhtimistasandiks saanud maakonnatasandit iseseisva Eesti valitsuste poolt isegi Euroopa Komisjoni ja OECD soovitustele vastupidiselt nõrgendatud. Põhjus on ilmselt olnud poliitiline.

Eestit nagu enamikku Ida-Euroopa maid tabas 1990. aastate alguses haigus, mille sümptomiks oli sõjaeelsete struktuuride taastamine hoolimata sellest, et elu ja inimesed olid saanud oluliselt mobiilsemaks. Tšehhis taastati näiteks üle 6500 omavalitsuse keskmise mediaansuurusega 230 elanikku. Samas on Tšehhis kolm haldustasandit, mis kohalikke funktsioone täidavad.

Eestis peavad aga nii 400 000 elanikuga Tallinn kui ka 60 elanikuga Ruhnu seaduse järgi samu ülesandeid täitma. No ei ole võimalik! Ega hobuvankri ajastu valdadega ikka 21. sajandi ühiskonda halda!

Uue aja pisivallad on üritanud riigi raha koju lobistades ja projekte kribides-tellides-taotledes luua elanikele nii head elukeskkonda kui võimalik: remontida koole ja kultuurimaju, rajada spordihooneid, ujulaid ja kergliiklusteid. 2000. aastatel kui pärmi peal kasvanud eelarve ja otsekui taevast kukkunud euroraha andsid selleks ka üksjagu võimalusi.

Paraku vajavad suured kapitalistlikud majandid mitu korda vähem tööjõudu. Uute ettevõtete toetamisega ja töökohtade loomisega on tegelnud vaid üksikud omavalitsused. Tööstusettevõtte rajamiseks on vaja aga suuremat töötajate valikut, nii et tõhusamat arendustööd annaks teha maakondliku tööturuala raames.

Killustunud, alafinantseeritud ja parteikontoreist sunnismaastatud Eesti omavalitsused ei suuda aga ettevõtlust arendada (KOVide liidud üldjuhul ei toimi ja arenduskeskused on nõrgad). Keskvalitsusel või EASil ei ole ka parima tahtmise juures kohtadel võimalik arenduspoliitikaid rakendada, kui seal ei ole piisavalt võimekaid partnereid. Inimesed on sunnitud kodu maha jätma, kui töökohti poole tunni raadiuses pole. Ja tublide omavalitsusjuhtide vastrajatud hooneid-rajatisi kasutatakse üha vähem.

Igal haldusmudelil on oma head ja vead. Eesti pikaajalise tasakaalustatud arengu mõttes on praegune mudel vist halvim, põhjustades dubleerimistega avaliku raha raiskamist, edasist keskuse-ääremaa erisuste kasvu ja isegi demokraatia vähikäiku, kuna kolmveerandis väikevaldades on ühe grupeeringu või isiku ainuvõim.

Sõna otseses mõttes on ära sõitnud kihelkondade Eesti mudel: 1990. aastate algusest on maalt kolmandik inimesi lahkunud, sealjuures ennekõike noored ja võimekamad. Lootust ei ole isegi nn tõmbekeskuste mudelil, sest ka kohalikud kuni 10 000 elanikuga keskused kahanevad ning ei evi piisavalt ressursse ega ka tööjõudu. Seega jäävad pakutud menüüst alles vaid mudelid, kus oluliselt tugevdatakse maakondlikku (Harjumaad välja jättes keskmiselt 50 000 elanikuga) tasandit, mis võimaldaks ka omavalitsuslikke ülesandeid detsentraliseerida ja sellega riiklikke töökohti hajutada.

Reformide puhul on olulisim, kellega seda tehakse: kes võidab ja kes kaotab? Minister Siim Kiisleril on õigus, et liitumiste vastu on kõige enam need, keda liidetakse ja kes võimust ilma jäävad. See aga tähendab, et ära võib unustada mudelid, kus praegused KOVide juhid oma positsioonid täielikult kaotavad.

Kahetasandilise või omavalitsusliidu mudeliga oleks hundid söönud (s.o uus tegus meeskond paigas) ja lambad terved (volikogud ja vallajuhid ka nagu ametis). Siingi on oma agad. Uuel administratsioonil peavad olema selged pädevused, et ei oleks kattuvusi ja vaidlusi teiste tasanditega, ja kindel tulubaas (näiteks ettevõtte tulumaksu, kinnisvaramaksu, osa üksikisiku tulu- ja/või käibemaksu näol) pluss ELi kohapõhiste arengustrateegiate teostuseks lisaraha Euroopa regionaal- ja sotsiaalfondist. Kui seda ei raatsita anda, on tulemuseks läbikukkumine.

Võib arvata, et KOVide juhid, kes ei taha võimu kaotada, pooldavad omavalitsusliidu mudelit, kuid sellele ei eraldada ilmselt piisavalt ülesandeid ja eelarvet ning see hääbub. Tugevaid omavalitsuslikke maakondi, kes suudaks omavahel vajadusel kokku leppida enda õiguste eest seista, kardavad aga omakorda nii ministeeriumid kui ka parteikontorid – siin on Tarmo Loodusel õigus. Nii et nokk kinni, saba lahti.

Küsimus ongi ennekõike võimus. Varasemad katsed tugevdada maakondlikku haldust jooksid liiva, kuna sel ajal ütles lihtne kalkulatsioon, et vähemalt kümnes maakondlikus omavalitsusliidus või ka teise tasandi omavalitsuses saaks enamuse Rahvaliit. Seda ei tohtinud ju juhtuda! Praegu on küll olukord muutunud, kuid on seda ettearvamatum. Hullemgi veel! Ilmselt vahetuks maavanem Harjumaal. Nii et ilmselt ei tule haldusreformi selle valitsusega ka nüüd.

Miks siis aga aasta enne kohalikke valimisi KOVisid paratamatult ärritav teema tõstatati? Enamiku reformimudelite rakendamiseks ei ole see kaugeltki piisav. Kas mitte aga selleks, et üha «armsama» koalitsioonipartneri reformivastalistel konnasilmadel tallata? Ja kui nood siis peakski sõpradest tööandjate survel järele andma, siis saaks täiel rinnal hüüda: meie võit! Haldusreformi teemal jälle rääkimine on niisiis igal juhul kasulik.