Kolumnist ja suhtekorraldaja Raul Kalev kirjutab anomaaliast, et riigikogusse ja volikogudesse satuvad järjekindlalt inimesed, kes oleks pidanud tavamõistuse kohaselt juba ammu olema poliitilised laibad. Need, kes enesekindlaks jäädes rikuvad seadusi, räuskavad ja ähvardavad teisi maha lasta, on vähemasti sama populaarsed ka järgmistel valimistel.
Vanas eas enam koduse kasvatusega kaasa antut ei muuda, tõdes alati viks ja viisakas Jüri Ratas, kui talt küsiti nn jumalavallatu suuga kolleegide kohta riigikogus. Jah, ega muuda jah. Aga õnneks pole vajagi, kui su valijadki selliste sõnavõttudega kergemini samastuvad kui üllastest eesmärkidest kõneleva elitaarse poliittraktaadiga.
Seda mõistavad hästi nii Juku-Kalle, Kojamees, Aivar «meie mees» Riisalu, Võsapets jmt tänased Eesti rahva esindusorganitesse valitud tüübid. Kuid asi pole ju ainult suuvärgis, seda teab ilmselt ka Ratas imehästi. Asi on selges eristumistehnikas, kus teatud poliitikud oma isikuomadusi võimendades mängivadki teadlikult neile valijaile, kes «kõva mehe» kaugelt ära tundma peaks ja tema terviseks saunas õlletoobreid tõstaks.
Aeg-ajalt on ka minu poole pöördutud küsimusega, kuidas mõjutavad avalikud ämbrid poliitikute mainet, nende populaarsust ja tagasivalimist. Enamjaolt on pärijateks olnud ajakirjanikud või inimesed tänavalt, kel poliitkuvandi tekkemehhanismidest suurt aimu pole. Kahjuks. Kuigi juba ammu võiks. Nad justkui ootaks juba eos oma küsimusele hukkamõistvat reageeringut kõigi ärplejate ja ülbikute aadressil.
Kuid inimlikel moraalikriteeriumidel ning poliitilistel võistlusmängudel on siiski erinevad tulemuslikkuse mõõdupuud. See, kes avalikult teisi maha lasta lubab, võib teatud olukorras saada suure poolehoiu, samal ajal kui teine, kes kogemata kellegi maha koksabki, saab vaid suure põlguse osaliseks. Ja hulga aastaid vanglaleiba. See paradoks teeb poliitika huvitavaks liivakastiks paljudele tüüpidele, kel vingerpussitamine veres vemmeldab.
Kõige sagedamini arvatakse ekslikult, et nn meedia poolt negatiivses võtmes kajastatud sõnelus-skandaalike mõjutab poliitiku populaarsust ja võtab talt ära valijaid. Tegelikkuses sellist lineaarset suhet kusagilt ei paista: riigikogusse ja volikogudesse satuvad järjekindlalt inimesed, kes oleks pidanud tavamõistuse kohaselt juba ammu olema poliitilised laibad. Need, kes enesekindlaks jäädes rikuvad seadusi, räuskavad ja ähvardavad teisi maha lasta, on vähemasti sama populaarsed ka järgmistel valimistel.
Mäletades kasvõi vaid viimatist Silvergate'i skandaali, mille puhul oodati kannatamatult oravapartei reitingu kiiret langust, kuid peagi tuli politoloogidel hakata pastakast välja imema põhjusi, miks seda ei juhtunud. Ei juhtunud ega juhtu ilmselt midagi ka korduvalt ja avalikult seadusi mõnitanud ning osa kaaskodanikke teadlikult pederastideks sõimanud Võsaga. Ega ka Riisaluga, kes lubas 100 meest seina äärde panna ja maha lasta.
Aga kuidas siis ikkagi poliitiku maine tegelikult kujuneb ja mil määral «paha poisi» kuvand ja muud skandaalid valijate eelistusi mõjutavad?
Et mul on olnud au aastate jooksul teenindada kolme erineva Eesti suurpartei poliitikuid väga mitmetel erinevatel valimistel ja nende vaheaegadel, siis ei pretendeeri siinkohal avaldatu mitte teooriatäiusele, vaid pigem kogutud tähelepanekute analüüsile. Kindlasti on igasugune meediakuvandi loomine ja valijatega manipuleerimine väga peen mäng, kus need, kes lähevad mütsiga lööma, võivad väga kergesti põruda. Sest iseenesest pole poliitiku valimise puhul väga suurt tähtsust sellel, kui tuntud sa oled, kui targana sa end suudad näidata, millist maailmavaadet evid või kui avameelne või kinnine oled meediasuhtluses.
Pigem on olulisemad toonid need, kelle sõbra või vaenlasena sa end tutvustad (erakond) ja kui suur eeskuju oled mingis subkultuuris: pensionäride seas, venelaste jaoks, noorte perede arvates, töötute alkohoolikute või üksikemade jaoks jne, jne. Ühesõnaga loeb see, kas keegi sinuga sarnasust tunneb ja samastuda tahab. Samastumine ei tähenda aga alati vaid loosungeid paremast elus, vaid ka usutavat sarnasust. Kui üksikemade eest võitleb avalikult üksikema, siis mõjub see mitu korda usutavamalt, kui teeks seda kolm korda lahutatud ja lapsed maha jätnud ülikonnastatud meespoliitik.
Ajakirjanikud, kes haistes tõelist sensatsiooni, kui mõne «paha poisi» mainega poliitiku taas ärplemast avastavad, langevad sageli vaid hea PR-triki ohvriteks, saates konkreetse poliitiku valijatele järjekordse kinnitava signaali: mees mõtleb nagu meie ja julgeb seda ka välja öelda - wau! Kõik homod ahju ja kommarid seina äärde, just!
«Pahade poiste» isaks võiks pidada Vladimir Žirinovskit, kes on aastaid Venemaal suurt populaarsust saanud nautida just jultumusele ja agressiivsusele panustades. Kusjuures Žirinovski puhul on tegu ehtsa näitemänguga, kus kasutusel mitte vaid sõnad, vaid ka rusikad. Arusaadavalt naudib juuraharidusega tavaelus hoopiski rahulikum ja tasakaalukam intelligent ise vaatemängu täiega.
Ärge mõiste mind valesti – kindlasti kaotavad rögasuudest poliitikud aeg-ajalt ka soliidsemaid valijaid, kuid nende häältetäius tundub püsivat sellel, et üldiselt antakse neile ikkagi andeks ja mõne intelligentsema lahkuja asemele astub mõni «oma poiss».
Kuid paha poisi imidž pole ainus, mida Eestis poliitmaastikul eristumiseks eelistada. «Mulle tehti liiga» on pealkiri, mida kajastasid paljud meediakanalid alles hiljuti seoses Edgar Savisaare müstilise kohtulooga, kus Savisaare legendi asusid kokkulepitud kirjutistega toetama nii Savisaare «ihukaitsja» Klandorf kui ka Savisaare ihusekretär Batrakova.
Keskerakonna juht, kes veel 10 aasta eest püüdis ka Eestis valijaid mõjutada poksikinnaste ja klaasistunud silmavaatega, paistab juba mõnda aega nuputavat uusi poliitilisi vimkasid hoopis uues kuues. Selliseid vimkasid, mis ta oma valijate jaoks sedapuhku suureks kannatajaks muundaks. Usun, et nii Vene õigeusukiriku ehitamine, selle tarvis vene raha kaasamine, südaöösel salaja maha joonistatud bussiread jpm olid kõik hästi kavandatud sammud, mis pididki teenima vaid seda eesmärki, et ärritada sedavõrd eestlasi, et nood meedias Savisaare vastu turmtule avaks.
Pahandajaid sai lihtsalt sildistada «pahade reformierakonna ja IRLi inimestena», kes riigis võimul ja ei suuda suure linnapea vastu enam muud kui vaid teda kiusata. Ja laimata tema üllaid kavatsusi. Ma pean üsna tõenäoliseks, et Savisaar lausa õhutab oma inimesi ennast avalikult kellegi teise nime alt nende projektide eest meedias sõimama, sest see on vesi tema valimisveskile. Päeva lõpuks saab ju kirik valimisteks valmis, bussiga pääseb Lasnamäelt kesklinna kiiremini ja odavamalt kui sõiduautoga. Ja kes siis söandaks enam head asja kritiseerida.
Kuid kui seda kõike oleks tehtud tsiviliseeritult, rahulikult ning skandaalitult nagu läänelikus ühiskonnas kombeks, siis ei meenuks ju inimestele enne valimisi ühtäkki, kui palju on pidanud suur Savisaar selle kõige nimel pilkamist ja alandusi kannatama. Eks ole skandaalid üks vajalik asi!
Seetõttu polnud ka midagi imekspandavat, et tühipaljast kiiruseületamisest, millest reeglina ükski tavapoliitik rääkida ei taha, üritades pigem silmad maas orbiidilt haihtuda, sai Savisaare valimiseelse suurkannatamise retoorika nurgakivi. Sinna paisati kõik PR-jõud! Kas on veel kedagi Eestis, kes ei teaks, et Savisaarele tehti liiga!? Mis siis, et ta enam kui 20 km/h kiiruse ületamise tõttu vahele jäi. Toimis!
Poliitika on kunst, kus korraga hoitakse tules mitut rauda. Need, kes eile olid pahad poisid, võivad üle öö saada suurkannatajateks. Ja vastupidi. Poliitikute koduse kasvatuse ja tegeliku minaga ei pruugi need manöövrid olla üldse seotud. Kõik sõltub vaid sellest, mida kampaaniameister ette kirjutab ja kui täpselt suudetakse häältepüüdmisel oma sihtgruppe ja nende ootusi tajuda. Ju kuivõrd hea näitleja konkreetne poliitik suudab ja tahab olla.
Ainult ühest on ka mul vahel raske aru saada – millegipärast kipuvad poliitikat kui näitemängukunsti ülimat vormi tajuvad poliitiliselt ambitsioonikad kodanikud tavaliselt valguma just nendesse erakondadesse, kus vaesema klassi huvide või rahvusliku eneseväärikuse eest seismist vaja tõestada. Ju siis tasakaalukus, siirus, viisakus, ausus ning iseendaks olemise väärikus nende sihrühmade seas nii hästi ei müü kui majanduslikult paremini kindlustatud ja rahvuslikult tolerantsemate valijate seas.