Ojuland: Euroopa Komisjoni volinikud tuleb ka edaspidi määrata liikmesriikides

Kristiina Ojuland Foto: Mihkel Maripuu

Europarlamendi saadik Kristiina Ojuland kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks Mart Laari möödunud laupäeval välja pakutud Euroliidu struktuurimuudatuste kohta, et Euroopa Komisjoni volinikud peab määrama ka edaspidi iga liikmesrriik ise.

Olen seisukohal, et taaskord päevakorda tulnud debatt Euroopa föderatsioonist on tegelikult asendusteema tegelikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Euroopa vajab majanduskasvu ja töökohti. Selleks peavad liikmesriigid eeskätt ise oma riikides vajalikke reforme läbi viima, kokkuhoiumeetmeid kasutama ja saama oma riigieelarved tasakaalu. Kui lähtuda Mart Laari ettepankust, et Euroopa Parlamendi valmistulemuste kohaselt peaks Komisjoni (valitsuse) moodustama võitnud erakond, siis siinkohal ütlen ma küll ei ja veelkord ei. Ma ei kujuta seda  ette, mis oleks Eestile kasu sellest, kui Euroopa Liitu juhiks näiteks Kreeka sots kogu föderaalse võimustruktuuriga? Oletame, et paljudes riikides on valimised võitnud hoopis paremerakonnad. Kas see oleks mõeldav, et siis nende riikide kodanikud peavad elama selle poliitilise ideoloogia järgi, millele nad häält andnud ei ole? Ja ka vastupidi.

Euroopa Komisjoni volinikud peab määrama ka edaspidi iga liikmesrriik ise ja ka riikideülesed valimisnimekirjad võtavad väikeriigilt nagu Eesti potentsiaalselt üldse võimaluse oma esindajad EPsse saada. Meil ei ole ju lihtsalt sellist ressurssi, et minna oma kandidaate tutvustama näiteks Soome või Rootsi meediasse ja teha neile valimisreklaami. Üle-euroopalise valimisnimekirja ettepanek liikus ka EPs ringi paar aastat. Tänaseks on see aga kalevi alla pandud, sest isegi kõige suuremad föderatsiooni eestkõnelejad ise ei olnud sellise ettepanekuga nõus.

Ma ei ole 100 protsenti föderatsiooni vastu, kuid see saab tekkida minu arvates ikkagi loomuliku arengu käigus ja mis peamine – selleks peab olema liikmesriikide kodanike poolt antud legitiimsus läbi referendumite. Vastasel juhul, kui minnakse mingeid jõuvõtteid kasutades aluslepingute muutmisele, arvan, et kogu üritus on ette läbi kukkunud. Eesti on juba olnud ühes liidus, mis oli peale surutud. Kui Eesti ja Euroopa kodanikud soovivad Euroopa Föderatsiooni või Ühendriike, siis miks ka mitte. Aga tänased küsitlused erinevates liikmeriikides, eeskätt Saksamaal ja Prantsusmaal (Suurbritanniat pole siin mõtet nimatadagi), näitavad pigem seda, et rahvas ootab lahendust majanduskriisile.

Mida teha? Tuleks:

• viia lõpuks neli vabadust, eriti teenuste osutamise vabadus ellu viia;
• liberaliseerida majandused – ettevõtlus tuleb seada Euroopa tähelepanu keskpunkti (sest töökohti ja majanduskasvu loovad ettevõtted);  
• ettevõtetele tuleb luua soodne seadusandlik ja mittebürokraatlik keskkond –  eeskätt läbi e-valitsemise (digitaalne ühisturg);
• ettevõtete maksukoormust tuleb oluliselt vähendada;
• sotsiaalreformid nii pensionite kui ka sotsiaaltoetuse läbiviimiseks on paratamatud – mida kaugemale tulevikku neid otsuseid lükatakse, seda suurem saab olema vanade Euroopa ühiskondade resonants.