Euroopa Liidu lipp kõige ees ja liikmesriikide lipud selle järel lehvimas Strasbourgis Euroopa Parlamendi hoone ees.

FOTO: AFP/SCANPIX

Kujutleme hetkeks stseeni 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistelt: ühel plakatil naeratavad koos sõbralikult Edgar Savisaar ja Kristiina Ojuland. Kas Keskerakonna ja Reformierakonna ühine nimekiri on ulme? Mitte ilmtingimata, kui saab teoks europarlamendi kuluaarides arutatav Paneuroopa valimisnimekirjade idee .

Juba praegu ei esinda europarlamenti valitud saadikud niivõrd riiki või erakonda, kust nad pärit, vaid nad liituvad parlamendis fraktsioonideks ühise maailmavaate alusel. Praegu on europarlamendis seitse fraktsiooni ning neist ühe, Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsiooni liikmeteks on Kristiina Ojuland ja Vilja Savisaar-Toomast. Nimelt on nii Reformierakond kui Keskerakond otsustanud, et nende saadikud liituvad europarlamendis liberaalide fraktsiooniga. Ning võib juhtuda, et 2014. aastal tuleb neil Eestis koos kandideerida, kui realiseerub Saksamaalt valitud parlamendiliikme Elmar Broki ja tema mõttekaaslaste idee, et europarlamendi fraktsioonid peaksid valimistel kandideerima liikmesriikides oma nimekirjadega.

Valjuhäälne Euroopa sõber

Hallipäist Broki peetakse üheks europarlamendi mõjukaks liikmeks ja tõepoolest, kui konservatiivide fraktsiooni ridadesse kuuluv Brok siseneb Brüsselis Palais d’Egmonti lossi saali, kus Euroopa Liidu establishment kohtub parajasti ettevõtjate, diplomaatide ja ajakirjanikega, on tema häält kuulda ilmselt üle kogu saali ning pead pöörduvad.

«Härra, istuge laua äärde,» soovitab saali ust avav ja sulgev neiu malbel häälel.

«Ei, ma tulin ainult kuulama,» kostab Brok üsna valjuhäälselt. Ta istub tõesti mõnda aega ajakirjanike ja teiste külaliste seas, ent siirdub viimaks ikkagi ümarlaua taha, kus teda ootab nimeline koht.

Friends of Europe’i ehk Euroopa Sõprade nime kandva mõttekoja korraldatud iga-aastane üritus on sellel ka varem osalenud ajakirjanike sõnul muutunud. Vaatamata sellele, et kohal on Euroopa Liidu absoluutsed tipud, sealhulgas Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, ei ole ürituse formaat enam see elitaarne klubi nagu mõne aasta eest, kus kõrged külalised rääkisid tähtsat juttu ning auditoorium kuulas. Külalised küsivad ja käib debatt.

«Ma tunnen end nagu eksamil,» ütleb liikmesriike esindava Euroopa Liidu Nõukogu president Van Rompuy.

Pole ka ime. Kui laua ümber istuvad Euroopa Liidu institutsioonide esindajate sõnavõttudest jääb kõlama mõte, et «oleme õigel teel», siis seinaäärsetes ridades istujad päris nii ei arva. Keegi ei sea kahtluse alla Euroopa Liidu ajaloolist rolli (Nobeli rahupreemia saamisest pole neljapäeval, 11. oktoobril veel keegi saalisolijaist kuulnud), umbes nii nagu keegi ei seadnud Eestis omal ajal kahtluse alla liikumist omariikluse poole – erinevad on vaid eesmärgi saavutamise viisid.

Eurovisionääride tuleproov

Herman Van Rompuy vastused kriitilistele küsimustele pakuvad ootamatut naudingut. Näib, et ta on isegi sõnaosavam ja karismaatilisem kui kohtumise alguses küsimustele vastanud Euroopa Komisjoni juht Barroso.

«Mida kavatsete vastata Aasia riikidele (Van Rompuy läheb kohtuma 51 Aasia riigiga)?»

«Arv on suur ning neid riike pole võimalik [euroliidu püsimises] veenda ükshaaval,» ütleb Van Rompuy. «Me peame neid veenma tulemuste abil.» Ta lisab, et tulemused on nüüd selgemad kui paar nädalat tagasi (Rompuy peab silmas neli päeva varem tööd alustanud Euroopa Stabiilsusmehhanismi).

«Milline võiks olla Euroopa Liidu ja Venemaa strateegiline partnerlus?» küsib Vladimir Tšižov, Venemaa suursaadik Euroopa Liidu juures. On ilmne, et üks Tšižovi küsimuse tagamõte on viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

Van Rompuy viisavabadusest eriti ei räägi. Ta räägib Euroopa Liidu ja Venemaa ühistest huvidest. «Me võime üksteist aidata. Moderniseerida Venemaa majandust, tegeleda eurotsooni kriisiga.»

Pärast Van Rompuy vastust võtab Tšižov mapi ja läheb naeratades minema.

Külastades eelnevatel päevadel koos Taani ajakirjandustudengitega europarlamenti ja Euroopa Komisjoni, kuulsin «hästiinformeeritud allikatest» (Euroopa Komisjonis on juurdunud põhimõte, et kõik volinikest või nende pressiesindajatest ülejäävad ametnikud kõnelevad anonüümselt – asjaolu, mis muudab komisjoni asjade käsitlemise raskeks ameeriklastele, kes rõhutavad ajakirjandustöös tsitaatide ja allikanimede olulisust), et eeloleval eelarveperioodil või finantsperspektiivil, nagu selle kohta öeldakse, kavatseb Euroopa Liit raha massiivselt ümber paigutada.

Praegu moodustavad Euroopa Liidu eelarvest ümmarguselt 50 protsenti põllumajandustoetused (mida Baltimaade talunikud saavad Prantsuse ja Belgia farmeritega võrreldes märkimisväärselt vähem) ning 30 protsenti strukturaalfondide toetused, millest ehitatakse näiteks infrastruktuuriobjekte, nagu Tallinna-Narva maantee suurejoonelist Haljala ristmikku Rakvere lähistel.

Eelseisva eelarveperioodi vältel kavatseb Euroopa Liit rohkem raha paigutada haridusse ja teadusse, innovatsiooni ja konkurentsivõime suurendamisesse. Ka on kavas projekte, kuidas parandada noorte tööhõivet seitsmes Euroopa suurima noorte tööpuudusega liikmesriigis. See pole aga kuigi lihtne, kuna sotsiaalpoliitika on olnud pigem liikmesriikide kompetents.

Vormilt euroopalik, sisult rahvuslik

Vahepeal on saali tulnud lugupeetud europarlamendi saadik, endine europarlamendi president Jerzy Buzek. Ühe lahendusena, kuidas parandada Euroopa visiooni ja selle seotust eurooplastega, kostab Buzek: «Inimesed peavad europarlamendi valimisi rahvuslikeks, sest nimekirjades ei ole europarlamendi fraktsioone, vaid on rahvuslike parteide nimekirjad.»

Millegipärast tundub mulle, et Euroopa Liidu teemad omandavad liikmesriikides jätkuvalt kohaliku värvingu ning Reformierakonna ja Keskerakonna ühine liberaalne valimisnimekiri Euroopa Parlamendi valimistel ei saa sündima kergelt.

Mart Raudsaar viibis Brüsselis Erasmuse vahetusõppejõuna, aidates Taani Meedia ja Ajakirjanduse Koolil viia läbi Euroopa Liidu teemalist üliõpilaste töötuba.

Euroopa parteipered

•    Parteipered on alliansid, kuhu kuuluvad eri riikide sama ideoloogilise taustaga erakonnad, mille tipp-poliitikud suhtlevad tavaliselt ka Euroopa tasemel omavahel teistest sagedamini.

•    Euroopa Parlamendis on esindatud seitse n-ö parteiperet (järjestus suuruse järjekorras): Euroopa Rahvapartei (kristlikud demokraadid), Sotsialistid ja Demokraadid, Euroopa Demokraadid ja Liberaalid, Rohelised / Euroopa Vabaliit, Euroopa Konservatiivid ja Reformistid, Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed / Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed, Vaba ja Demokraatlik Euroopa.

•    Euroopa Rahvapartei on võimul 15 ELi liikmesriigis: Bulgaarias, Hispaanias, Iirimaal, Kreekas, Leedus, Luksemburgis, Lätis, Maltal, Poolas, Portugalis, Rootsis, Saksamaal, Sloveenias, Soomes, Ungaris. Eestist kuulub sinna IRL, keda europarlamendis esindab Tunne Kelam.

•    Sotsialistid ja Demokraadid on võimul kuues ELi liikmesriigis: Austrias, Belgias, Prantsusmaal, Rumeenias, Slovakkias, Taanis). Eestist kuulub sinna Sotsiaaldemokraatlik Erakond, keda europarlamendis esindab Ivari Padar.

•    Euroopa Demokraadid ja Liberaalid on võimul kahes ELi liikmesriigis: Eestis ja Hollandis. Eestist kuuluvad sinna Reformierakond ja Keskerakond, europarlamendis kuuluvad sinna fraktsiooni reformierakondlane Kristiina Ojuland ning parteitud Siiri Oviir ja Vilja Savisaar-Toomast.

•    Euroopa Konservatiivid ja Reformistid on võimul kahes ELi liikmesriigis: Suurbritannias ja Tšehhis.

•    Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete parteipere on võimul ühes ELi liikmesriigis, Küprosel.

•    Kolmas parteitu eesti eurosaadik Indrek Tarand kuulub Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni.