Malle Pärn: ennast- ja teisihävitavast käitumisest

Malle Pärn Foto: Lauri Kulpsoo

Miks on nii, et jalakäijaid sunnitakse nüüd juba lausa helkurveste kandma, aga õnnetuste tegelikelt põhjustajatelt – autojuhtidelt – ei nõuta, et nad arvestaksid roolis kõiki nähtavust halvendavaid tingimusi, küsib teoloog ja näitleja Malle Pärn Postimehe arvamusportaalis.

Ida prefektuuri korrakaitsebüroo juht Tarmo Tammiste kirjutas loo, mis näib üpris mõistlikuna, aga, paraku, ainult ühelt poolt vaadates. Ikka käime ja kompame elevanti ainult ühest kohast ja rahuldume sellega, arvates, et elevant ongi üleni nagu toru või sein või sammas.

Püüan seda elevanti natuke teise kandi pealt kirjeldada. Mina väidan, et meie põhiprobleem pole mitte helkuris, vaid meie autojuhtide silmaklappides. Juht peab sõitma alati sellise kiirusega, mis võimaldab tal näha seda, mis toimub teel, mida mööda ta sõidab. Just nii palju ette, kui hetkel vaja on.

Kenasti kirjeldab korrakaitse büroojuht seda, kuidas väheneb nähtavus ja sõiduohutus pimedal ajal ja halva ilmaga.

Ent kas me saame nii tõsises asjas jääda lootma ainult pisikestele riiete küljes tilbendavatele vidinatele, mis pealegi on äärmiselt tülikad ja üpris kerged kaduma? Need väikesed hüplevad jaaniussikesed nüüd meie ülinärvilist liiklust küll oluliselt ohutumaks ei tee. Olen kindel, et ka helkuritega inimesi on alla aetud.

Pigem on see jälle üks näide sellest, kuidas meie juhid ja seadusetegijad mingi tõsise haiguse ravimise asemel tõttavad iluravi tegema – kui kasutada meditsiinilist allegooriat.

Kas ei oleks õigem rohkete õnnetuste vähendamist alustada õnnetuste põhjustajate poolelt, ning hakata nõudma, et autojuht ise peaks roolis olles kõiki neid nähtavust halvendavaid tingimusi arvestama? Järjest suurenev arv hukkunud jalakäijaid ei ole, kullakesed, mitte probleem omaette, see on terve meie ennasthävitava liikluse üks väike osa, tulemus, tagajärg, ja seda ei saa lahendada tervele rahvale helkurite külgeriputamisega.

Meil ei ole kohustust sõita igal ajal igal maanteel piirkiirusel ja kakskümmend kilomeetrit üle piirkiiruse, mida meie politsei vist ikka veel kimajatele heldesti lubab. Vähemalt näib enamik autojuhte seda arvavat. Ja ma ei näe, et neid kusagil eriti kinni püütakse.

Tõsi, meie liiklus on üsna hõre, ja kurvidesse kimajad jäävad enamasti ellu, mis omakorda veelgi vähendab nende ohutunnet. Aga inimene, kes ei taju ohte, kui tal on juhtida raskekaaluline tapamasin, on vaimselt vähemalt häiritud, puudulik kui mitte lausa haige.

Kartmatus liikluses ei ole mingi väärtus, see on lihtsalt lolluse tundemärk.

Helendava tilbendise mittekandmist nimetatakse niisiis juba «enesehävitavaks käitumiseks». Kas liigne kihutamine ei ole palju hullem «enesehävituslik käitumine», lisaks sellele on see veel «teisihävitav käitumine». Kui autojuht on nii saamatu, et ta ei suuda jalakäijat teepervel tuvastada, siis tuleks tal auto ja juhiluba ära võtta.

Riik peab tagama inimese ohutuse mõistlike seadustega ja nende seaduste täitmise kontrollimisega, mitte jätma seda iga inimese enda teha. Meie liikluses valitsevad huligaanid, keda politsei ei suuda korrale kutsuda. Miks?

Selle asemel, et korraldada liiklust, mis meie võimuorganitel on kasvanud mitmekordselt üle pea, hakatakse meil karistama huligaanide ohvreid, sest neid on kergem kätte saada ja korrale kutsuda.

Helkurita inimese trahvimine on täielik sigadus. See on esmase inimõiguse räige rikkumine ja inimväärikuse alandamine.

Juba ütlebki korrakaitsja välja selle mõtte, mida me omavahel oleme anekdoodina levitanud: «Arvestades hetke ilmastikuolusid, teeb politsei üleskutse kanda asulavälisel teel helkurvesti, mis küll pole kohustuslik, kuid mis teeb sind kõigile autojuhtidele kindlasti nähtavamaks, kui vaid helkuri kandmine.»

Varsti hakatakse tootma ainult selliseid riideid, mis pimedas helendavad. Ja jälle saab raha rahva käest välja meelitada, sest kõik vanad riided keelatakse ära, ja tänaval hakatakse trahvima neid, kes endale uusi riideid osta ei jõua.

Siis võiks veel otsaette ja kuklale kinnitada kaevurilaternad ja kaela riputada väikesed mängupasunad, et enne ülekäigurajale astumist autojuhtidele signaaliga märku anda, et neile meelde tuletada, et peale autode on maailmas olemas ka mingid tülikad jalakäijad. Ja turistide vool Eestisse suureneb tohutult, sest kõik tahavad näha neid imeinimesi, kes üksteist ilma helkuri ja pasunata enam märgata ei oska.

Tammiste kirjutas: «Rakke vallas Kapu-Rakke-Paasvere tee 12 km helkurita jalakäija sai autolt löögi, kannatada saanud jalakäija suri haiglas».

Tahaks teada selle juhtumi asjaolusid. Kui kiiresti sõitis auto, kus ja kuidas kõndis teel see inimene. Ainult ühe infokomponendi – helkuri puudumise – väljatoomine teeb selle märkuse manipulatsioonivahendiks. Ja arvestades seda, et inimene hukkus, on selle manipulatsioonivahendina kasutamine ka ebaeetiline.

See tee on piisavalt väike, et seal mitte kihutada, ja inimesed liiguvad enamasti elumajade piirkonnas, kus autojuht peaks niikuinii endastmõistetavalt ettevaatlikum olema.

Autojuhtidele tuleks õpetada seda, et ükski maantee ei ole nende isiklik omand, see kuulub meile kõikidele, ja kõige rohkem nendele, kes selles piirkonnas elavad, seega on igal jalakäijal õigus sõidutee servas kõndida ilma, et ta peaks oma elu pärast liigselt muretsema. Ta usaldab autojuhti, peab teda mõistusega vastutusvõimeliseks kodanikuks. Paraku mitte kõik autojuhid seda ei ole.

Tilbendiste külgeriputamine või helkurriietesse riietamine on alandav. See näitab, et me oleme suuremas osas kaotanud lihtsaimagi inimlikkuse, et me enam ei anna endale aru, et me elame ühiskonnas, kogukonnas, et me sõltume üksteisest, et kõigil inimestel on võrdne õigus vabalt ringi liikuda seal, kus nad elavad.

See näitab, et me ei saa ega tohi enam üksteist usaldada. Elame mingis metsikus ürgkogukonnas, kus inimlikkusel ei ole enam kohta.

Ma tean, et põhiline argument kõige selle vastu on üks: meil ei ole aega kõige sellega arvestada, meie elu on liiga kiire. Alustagem siis sellest: teeme oma elu aeglasemaks, siis elame kauem. Ja oleme rohkem inimeste moodi.