Eerik-Niiles Kross

FOTO: SCANPIX

Läänemeelsete jõudude kaotus Gruusia äsjastel parlamendivalimistel tõi ootamatult nähtavale ammu vindunud kriisi mitte Gruusia-lääne suhetes, vaid hoopis Eesti kiduravõitu välispoliitikas, kirjutab Eerik-Niiles Kross (IRL).

Kodune sissisõda sai Eestis alguse 2007. aasta riigikogu valimiste järel. Mäletatavasti tõmbas Reformierakond siis sõna otseses mõttes tooli alt IRLi taotluselt anda välisministri koht Mart Laarile. Laar loobus seepeale üldse valitsuskabinetti minekust ja taandus IRLi fraktsiooni juhiks.

Eestis algas tänaseni kestev välispoliitikaperiood, mida president Ilves on iseloomustanud kui ELi sabas sörkimist, mille sisuks on passiivne kaasanoogutamine ja initsiatiivitus (EPL 14.01.2010). Eesti ametlik välispoliitika on sellest ajast keskendunud Brüsseli domineeriva meelsuse väljaselgitamisele, n-ö tuule nuusutamisele, ja seejärel sama meelsuse südikale toetamisele. Seesugusel välispoliitikal on kaheldamatult omad eelised ja ma ei tõtta väitma, nagu oleks see iseenesest Eesti huvidega vastuolus.

Eesmärk olla kõige tublim, kõige kasinam, kõige seaduskuulekam ja kõige poliitkorrektsem ELi liige on meile kindlasti toonud imagoloogilist kasu. Kui see pole ka tugevdanud Eesti julgeolekut, siis pole see seda vähemalt esmapilgul ka nõrgendanud ja on asetanud Eesti euroliidus ja Eesti välispoliitika poliitikas mõnusasse mugavustsooni – meiega ei ole kunagi mingit jama ja me ei tekita kunagi mingit jama.

Eesti välispoliitika on alates 2007. aastast olnud suurel määral riigisisese fiskaalpoliitika välispoliitiline mõõde. Jürgen Ligi ja Andrus Ansip, Eesti Pank ja e-riik on rahvusvaheliselt oluliselt tugevamad kaubamärgid kui Eesti välisministeerium ja Urmas Paet. Selles plaanis on meie välispoliitika olnud vaat et üliedukas. Eesti on toetanud enam-vähem kõiki Saksamaa või Põhja-Euroopa vastutustundliku majandusega riikide algatusi ELis, saavutanud enne Poolat, Tšehhit ja Ungarit vastuvõtmise eurotsooni, täitnud ja täidab ühena vähestest liikmesmaadest eurotsooni eelarvedefitsiidi, valitsussektori laenukoormuse ja inflatsiooni nõudeid, toetab ESMi ja päästab eurot.

Eesti välispoliitika (kui seda mitte sisepoliitikaks kvalifitseerida) julgeim samm viimastel aastatel on nõuda Eesti põllumeestele euroliidu vanade liikmetega võrreldes vähem diskrimineerivaid toetusi, tasa ja targu, et keegi Berliinis või Pariisis jumala pärast ei pahandaks.

Suhetes idaga on Eesti välispoliitika pärast pronksööd lihtsalt lakanud. Objektiivselt hinnates ei oleks siin ka printsipiaalne initsiatiivikus tõenäoliselt suurt midagi muutnud. Ansip on alates aprillist 2007 Vldimir Putini jaoks mees, kellega ei räägita, ning mõneti määrab see Eesti-Vene suhete raamid niikauaks, kui Venemaal kestab praegune režiim.

Kui suhetes Euroopaga on välisministeeriumi normitehnikud ja Laari koolkonna aatemehed olnud küll eri meelt Eesti aktiivsuse ja sõnakuse küsimuses, ent Eesti huvidest on üldiselt aru saadud ühtemoodi, siis Venemaa suhtes on olnud erimeelsused printsipiaalsed, kuigi pea kuuldamatud. Kusjuures aatemeeste ja pragmaatikute sissisõja rindejoon ei lange kokku kahe valitsuserakonna vahelise joonega.

Reformierakondlikud pragmaatikud on üritanud pronksööst alates leida vaikselt võimalusi venelastega mingil moel ära leppida, kuid samas olnud sisepoliitilises sundviskes, et mitte mingil juhul jätta IRLi kätte rahvusliku ja aatelise poliitika monopoli.  

Mõnel korral on vastuolud olnud avalikult kuulda. Kui Venemaa 2007. aasta sügisel üritas esimest korda saada luba Nord Streami gaasitoru uuringuteks Eesti majandusvööndis, oli välisministeeriumi ametnikkond ja suur osa Reformierakonnast valmis seda luba andma. (Muide, ka siinkirjutaja arvas tookord ja arvab nüüdki, et tol korral oleks võinud loa anda lihtsalt seetõttu, et saada asjas mingigi kaasarääkimisõigus.) Asjale tõmbas kriipsu peale Laar, kes tõelise sissisõja eksperdina lasi Reformierakonna kava põhja kirjaga IRLi listis (mis lekkis paari tunniga ajalehte).

Selles Eesti välispoliitika klassikasse kuuluvas kirjutises ütles IRL­i esimees muu hulgas: «Eesti välispoliitika ees on läbi aegade seisnud küsimus, kas meil üldse on valikuid, kas suudame kaasaja maailmas toimuvat mõjutada või on targem rahulduda pealtvaataja rolliga... Taas kord peame endalt küsima, kas suudame teha seda, mida õigeks peame, või loeme õigeks sellest loobuda.» Siit edasi ei ole Reformierakond saanud ja IRL tahtnud Vene küsimuses mingitki paindlikkust demonstreerida.

Hiljuti rääkis mulle üks Euroo­pa diplomaat hämmeldunult, et kui mingil euroliidu kõrgete välispoliitika ametnike kohtumisel küsiti eestlase käest, mida too arvab oma Vene kolleegist, vastas eestlane uhkelt, et tal pole aimugi, sest pole temaga kordagi vestelnud. Eesti sisepoliitikas mängib nn Vene ohu kaart jätkuvalt nii määravat rolli, et valdavaks on kujunenud hoiak ka välispoliitikas Vene-ohu tõttu kas üldse mitte Venemaaga jännata või siis teha seda julgeolekuohu narratiivi kaudu. Viimast tehakse Laari parafraseerides seetõttu, et seda peetakse õigeks, esimest seetõttu, et peetakse õigeks sellest loobuda. Tulemus on sama ehk praktilise välispoliitika puudumine.

Ainus Eesti välispoliitika sektor, mil on sissisõja oludes mõnel määral mõnikord välispoliitika nägu, on kolmandad riigid, kus Eesti näeb julgeolekuhuvi. Muide, sissisõda võttis tõsisema vormi 2011. aastal kui Laar jäi teist korda ilma välisministri toolist, kuid võttis sisse positsiooni kaitseministrina Sakala tänaval.

Sellest alates on aasijad hakanud Eesti välispoliitikas toimuvat nimetama Rävala-Sakala sõjaks, kus casus belli on alaline küsimus: kas Eestil peaks mõnes välispoliitilises küsimuses olema oma seisukoht või peaks ta ootama ära Euroopa seisukoha ja seda siis toetama? Ja selle küsimuse modulatsioonid: kas Eesti peaks pigem valima poole või olema erapooletu? Kas Eestile on kasulikum olla nähtav või nähtamatu? Kas on olulisem, mida Eestist arvatakse või mida Eesti arvab?

On geopoliitiline paratamatus, et aktiivne hoiak mõnes meile olulises kolmandas riigis ja seisukoha avaldamine näiteks ELis julgeolekuliselt tundlikus küsimuses tähendab sageli Venemaa huvidega vastandumist. Seda silmas pidades on pragmaatikud (et Venemaad mitte häirida) ja eurooivikud (et hoida paipoisi kuvandit) kasutusele võtnud pea universaalselt iga julgeolekupoliitiliselt aktiivset hoiakut tapva argumendi «oht muutuda ühe teema riigiks».

Maakeeles tähendab see seda, et Eesti peaks hoiduma juttudest Vene ohust, ja kui võimalik, Vene teemast üldse. Me muutuvat sellega naeruväärseks ja Eesti huvides polevat pidevalt ebamugavaid teemasid käsitelda. Kui Venemaa ründab meid, näiteks väites, et glorifitseerime fašismi, siis me oleme pigem vait või reageerime euroopalikult, umbes nagu Rootsi, kui teda kritiseerib Taani. (Muide, toodud näite puhul võib selline reageering ollagi nimelt sobiv.)

Teine tavarelv mõlemalt tiivalt on seada kahtluse alla mitte teise poole tegevus või tegevusetus, mitte asja sisu, vaid motiiv. Kahtlase motiivi ehk eesti keeles ärapanemise relv lastakse enamasti käiku usalduslike vestluste, erutatud sosistamiste või ajalehe-sahinate teel, väga harva avalikult.

Banaalne klassika on siin umbes selline: Ilves on ju ameeriklaste palgal, Ansip teeb seda, mida Seli käsib, Laar saab Rootsi pankurite käest pappi, Paet tahab saada peaministriks, Reinsalu on Ken-Marti mõju all. Lühidalt, mida iganes keegi teeb, teeb ta seda mingil muul kaalutlusel kui asja enda õigsuse pärast. Edasi on juba lihtne jätkata arutelusid motiivi teemadel ja sisu kõrvale heita.

Kolmas relv sissisõjas pärineb mõtteviisilt keskajast, tuginedes oma olemuselt tsunftikorralduse traditsioonile, ja on erinevalt eelnevaist kaitseiseloomuline. Seda kasutavad vastavalt vajadusele kõik välis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevad ametid, põhiliselt välisministeerium. Selle põhiväide on, et välispoliitika mingi konkreetse küsimusega tegelegu vaid asjatundjad.

Üks Eesti diplomaat selgitas mulle, et välispoliitika on valdkond, mida ei ole võimalik rahvale selgitada või mida rahvas mõistaks. Ideaalis oleks selline välispoliitika siis proffide vaikne ja tõhus tegevus kõrges diplomaatiasfääris. Avalikkuse valgustamine käiks pressiteadete vahendusel internetis ning analüütikute sügavmõtteliste mõlgutuste kaudu «Välismäärajas» ja «Välisilmas». Lühidalt, avalik välispoliitiline debatt on mõttetu. Häda pärast võib vastata küsimusele, mida tehti, ja ebavajalik on arutelu küsimuse üle, miks seda tehti.

Ükski nimetatud võtetest ei ole päris õigustamatu. Ent nagu näitavad mõned sissisõja lahingud, hakkavad selle meetodid lämmatama Eesti võimekust võtta arusaadavaid seisukohti ka meile olulistes küsimustes.

Tüüpnäide. Dalai-laama visiidi ajal valisid oivikud ühemõttelise distantseerumise tee kogu visiidist ja rõhutasid igal võimlikul juhul «ühe Hiina poliitikast» kinnipidamist. Ilves ja Laar kohtusid dalai-laamaga eraviisiliselt, tõrjudes sissisõja rünnakuid. Nendest värvikam oli välisministeeriumi ja Tallinna linnavalitsuse ühisoperatsioon, et takistada IRLi poliitikuid heiskamast laama esinemise ajaks Vabaduse väljakul Tiibeti lippe. Peaminister Ansip oli puhkusel ja õigesti tegi. Sest kokkuvõttes jäi Eesti positsioonist Tiibeti küsimuses mulje, et meil positsioon puudub. Arusaadavalt on küsimus keeruline, sest Eesti välispoliitika eesmärgiks on nii «julgeoleku kindlustatus ja jagamatus, rahvusvaheliste suhete stabiilsus ja ennustatavus» kui «demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, majandusvabadusi ja arengut edendav väärtuste ruum».

Selle asemel et kujundada väärikas seisukoht, mis võtab arvesse Eesti julgeolekut, kuid ei hülga meie iseseisvuse alustalaks olevat enesemääramisõiguse ja vabaduse printsiipi, piirdus Eesti seisukoht teatega, et inimõiguste küsimuses tegeleb Hiinaga EL. Põhiaur läks hulgale sissisõja arsenalist pärit rünnetele Sakala ja Rävala vahel.

Viimase aja rindeteadetest on kõnekaim Gruusia valimistega seotu. Eestil on Gruusia sisepoliitilisest olukorrast tõenäoliselt euroliidu riikide seas üks paremaid ülevaateid ja valimiste tähenduse suhtes üks ebamäärasemaid seisukohti. Ainus selgelt end positsioneeriv ja Gruusias toimuvale laiema julgeolekukonteksti andev kirjutis ilmus Urmas Reinsalult, kes on üle võtnud Sakala meeste juhtimise.

Rävala meeste meelehärmiks rikkus Reinsalu sissisõja reegleid, avades sisulise avaliku debati ja veel «väljamaa lehes». Nagu president Ilves millalgi ütles, «teeb või ütleb mõni eestlane midagi välismaal, siis ei oska meedia seda sageli kuhugi liigitada. Laiemat konteksti püüdmata kiputakse siis rõhutama mõnd üksikut lauset või mõtet». Veelgi enam, ametlik Eesti tõttas Gruusia valimised võitnud oligarhiga «häid suhteid hoidma» ja hoidus kramplikult andmast Gruusias toimuvale sisulist hinnangut.

Ilmselt oodatakse ELi seisukohta. Ometi saaksime oma teadmistele tuginevate argumentidega aktiivset hoiakut võttes ka ELi kaudu vähemasti aeglustada Gruusia sisepoliitika algavat putiniseerumist. Võimalik, et seda tehakse, kuid sel juhul nii ettevaatlikult, et keegi ei märkaks.

Eesti välispoliitika, mis seisneb mitte millestki mitte kunagi probleemi tegemises, võib olla edukas ja isegi jätkusuutlik rahulikul mugavusperioodil, kui meie suurim väljakutse ongi põllumajandustoetuste vähene kasv. Selline periood sai minu arvates läbi eurokriisi ja sellest tekkinud ELi sisemise poliitilise kriisiga ühelt poolt ning president Putini naasmisega teiselt poolt.

Viimases Foreign Affairsi numbris ennustab Timothy Garton Ash, et kui eurooplased ei suuda luua dünaamilist, väljapoole vaatavat ELi, millel on tema kodanike aktiivne toetus, siis võib EL küll säilida lepingute ja institutsioonide origami paleena, kuid degradeerub tegelikus tähenduses nagu kunagine Püha Rooma Impeerium. Eesti piiri taga pulbitseb Putini Venemaa, kelle eesmärk on pehmete (aga kui vaja, ka muude) vahenditega NSV Liidu laadse moodustise taastamine ja oma mõjusfääri laiendamine.

Eesti ainus säilimislootus on aktiivne, koherentne ja ELi seisukohti mõjutav, mitte matkiv välispoliitika. 1996. aastal vastas Lennart Meri küsimusele, kas siis, kui me saame NATO ja ELi liikmeks, jõuab Eesti julgeolekupoliitiliselt «rahulikule rannale», niimoodi: «Niisuguse mõtteviisiga riigi eest soovitaksin NATO-l ja ELil kõik uksed ja luugid kõvasti lukku panna. Niisugust riiki ei tohi sisse lasta. See on oblastikomitee sekretäri mõtteviis: vajume sisse ja hakkame julgeolekupäikese vanne võtma.»

Või nagu 2010. aastal ütles Ilves: «Just see, kui edukas on Eesti välispoliitika ja diplomaatia, määrab väga pikaks ajaks meie tuleviku … Otsus­tajate sekka pääseb ainult see, kellel on oma arvamus ja oma huvid ning kes julgeb neid ka esitada ja mis kõige olulisem – kaitsta.»

Sissisõja taktikaga me otsustajate hulka ei pääse. Sissisõja ilmingud tõestavad vaid seda, et rahvuslike huvide määratlematuse olukorras muutub välispoliitika hõlpsasti sisepoliitika ripatsiks. Teiseks, turuosast kinni hoidev müügimehe-diplomaatia, mis seab nina tuule järgi ja eelistab väärtuspõhisusele «heade suhete hoidmist», ei näita mitte riigi tugevust, vaid tema nõrkust. Kolmandaks, väikeriigi väiksus ei pea tähendama alaväärsuskompleksi, mis eksimusi kartes väldib selgeid positsioone ja valib kõigile meeldida üritava konformismi.

Eesti välispoliitika on paratamatult väljumas mugavusvööndist ja muutumas ellujäämisküsimuseks. Aeg on teha sissisõjas vaherahu ja pöörata relvad väljapoole. Muide, sellise vaherahu võimalikkusest annab märku ootamatu edukus, millega Marko Mihkelson ja Urmas Paet on suutnud seni rajal hoida Eesti-Vene piirileppe läbirääkimiste taasalustamise. Sissisõja meetodid selles asjas kindlustaksid Eesti huvide kahtlaseks motiiviks, Eesti mahamüümistaotluseks või proffide pärusmaaks kuulutamise. Ehk suudavad sissisõdalased meid seekord üllatada.